1:52 19.10.2003

Nii. Kell on praegu 2 öösel, kui ma seda lugu kirjutan, ja ma olen püha viha täis, sest see on jälle üks alatum käitumine, mis minuga tehtud on. Aga jutustan kõike parem järjekorras.

* * *

Lugu saab alguse kell kümme õhtul, kui heliseb telefon. Ekraanilt paistab, nagu oleksin ühele mind ammu ära unustanud poisile meelde tulnud - sügavas ootusärevuses võtan telefoni.

Kuid taas pean pettuma, sest õige inimene võtab vastu küll, kuid selgitab kiiresti ja ilma üleliigsete kommentaarideta, et minuga soovib rääkida hoopis keegi teine.
See on, nagu selgub, minu poolt juba kunagi kohatud tegelane, kes avaldab soovi taas kord kokku saada.

* * *

Eelmist kohtumist paraku mäletan ma veel liiga hästi. Kaks aastat tagasi helistab mulle mingi võõras noormees ja tahab kokku saada, sõidab minuga metsa vahele ja rahuldab end siis minu käte läbi (kuidagi muudmoodi seda nimetada ei saa); .( siis, kui teen juttu edasistest plaanidest, sõidab poe juurde, annab kümneka ja käsib õlut tuua. Kui tagasi jõuan, on ta auto muidugi kadunud.

Hea on, et mulle õlut ei müüdud, jäi vähemalt kümnekas alles.

* * *

Nojah, igatahes, olles ikka veel kurb eelmisest maha jätmisest, kutsusin siis noormehe enda poole, kuhu ta ka peale pooletunnist sõitu jõudis. Kui tegin mööda minnes juttu meie viimasest kohtingust, väitis ta, et ei suuda mäletada oma käitumise põhjust.

Läksime siis sisse, tervitasime naabreid, vedasime ta saabastega toast tagasi ja tegime muid normaalseid kojujõudmise järgseid toiminguid.

Seejärel läksime tagakambri, vaatasime üksteise järel Scully hüplemist ja seejärel Eda-Inese suumaigutamist, mille ajal tegelesime ka oma intiimsemate küsimustega (või õigemini - tema jällegi tegeles, kuna minust keeldus ta ebaratsionaalsetel põhjustel välja tegemast).

Kui ta oli käinud köögis suitsetamas ja mina seejärel akent sulgemas ja tuld kustutamas, avaldas ta miskipärast teravat soovi tualetti külastada. Egas midagi, hügieenne inimene ju, juhatasin ta siis naabri ukse tagant kristalltrooniga kambrisse ja tulin tulema, endal kindel teadmine, et on jälle, millest (loe: kellest) kinni hakata ning vähemalt selleks ööks on kaaslane olemas.

Kui ta oli juba umbes kümme minutit tualetis istunud, turgatas mulle äkki pähe jube mõte: silmapilk torkasin sussid jalga ja jooksin vaatama - ja ennäe, muidugi oli jälle köögiaken lahti, peldikus tuli lõõmamas ja paber välja jäetud.

Ja auto oli loomulikult kadunud (koos juhiga mõistagi).

* * *

Niipalju siis sellest, siinkohal võtan endale vabaduse olla süüalune, kaitsja, kohtunik ja vandekohus ühes isikus ning asun teemat lahkama;

1. Ise olen süüdi. Teadsin, milline ta oli, ning sedagi, et tiigril triibud ei kao.

2. Lootsin, et sain tookord asjast valesti aru või et ta on paranenud? Vale puha, lootus on lollide lohutus.

3. Olin just äsja maha jäetud ning seega emotsionaalselt tasakaalutu? Kahju küll, siis joostes marss Tartusse Raja tänavale.

Aga selle maha jätmisega oli vaat niisugune lugu. Suvel tutvusin ühe hurmava poisiga. Selline brünett iludus, mis sest et lühike, võlus mind kohe ära. Jalutasime metsas, teine kord, kui olin endale juba oma korteri saanud, kutsusin külla.

Ideaalne.

Septembrist sõitis ta aga Rakverre kooli, mispeale olen teda korduvalt siia oodanud, kuid tema alati tulemata jätnud. Nüüd, kus mul puhkus oli, olin kindel, et ta tuleb.

Selle asemel saatis ta mulle sõnumi, et ei tule enam kunagi. Õnneks olen juba niipalju kogenud, et ei hakka kergesti armastama - kui üldse kunagi '(

Aga nagu nüüd kõik lugeda võivad, olen jälle vaba ja vallaline ja pettunud. Ja kavalerid on ilmselt oodatud.

Järgnev lugu pole väljamõeldis, selles esinevad sündmused on tõestisündinud, esinevaid nimesid pole muudetud.

Pühendan Kevinile.

Nii, nüüd räägin natuke põhjalikumalt oma suhetest meestega, siis ehk mõistad, miks olen nii küüniline ja ebausaldav.

Kõigepealt sellest, et mulle on alati poisid meeldinud. ALATI. Juba siis, kui ma olin seitsme aastane ja ennast rahuldama hakkasin (olen parem täiesti aus), mõtlesin alati poistest. Kui käisin gümnaasiumis, püüdsid poisid mulle paaril korral ka külge lüüa (üks küsis kohe otse, et kas teeme ka midagi või?), kuid olin siis väga arg ega läinud nendega n.ö. kaasa. Ja ehk tegingi õieti?

Igatahes, olin 15, kui minu ema sellest teada sai, ja kuigi ta oli algul pisut üllatunud, ei teinud ta sellest numbrit. Kui ma 16 sain ja koolist jalga otsustasin lasta, tundsin ennast juba piisavalt julgena ning hakkasin meheotsimisega pihta. (See kaunis pikk protseduur, muide, nagu teate, kestab kummalisel kombel siiani). Algul lugesin ajakirjadest kuulutusi ja kirjutasin neile. Kaks tüüpi ka vastasid mulle - üks oli Tallinnast ja kuigi kirjutasin temaga pikalt, ei saanud temaga kunagi kokku. Teine oli Tartust (ise elasin Elvas), ning temaga oli mul õnnetus õige peatselt kohtuda. Saime kokku ühel augustikuu reedel, mis veidral kombel oli kolmeteistkümnes kuupäev, bussijaamas. Siis sõitsime kenasti jänest tema poole Annelinna korterisse, kus ta mulle peatselt üks-null ära tegi. Oh ei, mulle polnud määratud õnne temast maha jäetud saada, tõttöelda oli tema ainuke noormees, kelle ma ise maha jätsin. Septembrist elasime lausa koos, kuna hakkasin Tartus koolis käima. See tähendab siis mina, tema, tema kaksikvend ja veel viis inimest (allüürilised) kahetoalises korteris. Elu nagu loomaaias! Aga mitte see põhjus ei sundinud mind teda maha jätma, tegelikult ma isegi armastasin teda, või vähemalt siis ma arvasin nii. Põhjuseks kujunes hoopis minu armsama kalduvus litsi lüüa. Ühised tuttavad rääkisid seda mulle tookord, ja hiljem olen sellele kahjuks ainult kinnitust leidnud. Tõtt öelda, too noormees (praegu 25) on juba nii kuulus, et terve Eestimaa teab ja tunneb teda. Vähemalt vastav ringkond küll.

Niisiis, too suhe kestis paar-kolm kuud, aga ma nimetan teda siiski oma esimeseks meheks.

Peale seda (too oli 1999 aasta sügisel) hakkasin ise kuulutama. Kuna ma internetti veel enda jaoks avastanud polnud, polnud mul telefonigi, siis kasutasin lahkelt ajakirja "Soov" teeneid. Peale mitmekuist kuulutamist tuli ka üks pealtnäha normaalne kiri (vange ja vanamehi ma nende hulka ei lugenud) mingilt noormehelt Pärnust. Kirjutasin temaga poolteist kuud, aga siis haihtus ta kummalisel kombel minu elust (naljakas, sellist X-Files moodi käitumist on hiljem korduvalt ette tulnud...).

Siis kohtusin ühe noormehega Tartust, kes osutus täielikuks fašistiks. Haakristilipp seinal ja hullu inimese jutt suus. Ei pea vist ütlema, et meil polnud mitte midagi.

Aga peale seda sain taas kirja ühelt Pärnu noormehelt (ta oli siis 22, mina ikka veel 16), kes saatis ka oma pildi (millele vastasin samaga), ning kuna ta mulle meeldis, siis asusin temaga kirjavahetust pidama. See kujunes pikaks. Kirjutasime kaks korda nädalas, nii tihti, kui Eesti Post seda võimaldas, ning meie kirjad olid väga avameelsed. Varsti teatas ta (kui mõtlesin, et võiks nüüd nagu kokku saada), et teenib armees ja vabaneb alles aasta lõpus. Ok, ega sellest midagi katki pole, ootasin siis ilusasti ära, aga enne aasta lõppu teatas ta, et on kahjuks hoopis vanglas maksupettuse eest. Ta oli lootnud, et vabaneb aasta lõpuks ja siis ma ei saagi teada. Kuid ma olin temast tõesti väga sisse võetud ja andestasin talle. Ta lubas, et vabaneb maikuus. See oli siis aasta 2000 märts, kui temaga tutvusin, ning nüüd oli 2001 aprill, kui ta teatas, et kahju küll, kuid mind ei lasta siit veel välja. Järgmiseks daatumiks lubati aastavahetus.

2001 aasta Jaanipäeval muide kohtusin ühe näitlejaga; nime ei ütle - piisab, kui mainin, et meeter 33 pikk... Olin nimelt ikkagi väga pettunud K. valelikkuses.

Elvas oli mul ka üks hea tuttav - Kultuurimaja juhataja või kest ta iganes oli, umbes kuuekümnene vanamees, kes elas kokku ühe kolmekümneviiesega. Aga ma sain nendega hästi läbi. Ükskord käisime näiteks Antslas laadal, olime seal kolm päeva, mingit pesemisvõimalust polnud, aga nemad tundsid end nagu kalad vees. Esimesel ööl magasin telgis nendega koos, aga kuna kuidagi ebamugav hakkas, siis järgmise külmetasin autos.

Ja ma ootasin ta ära! Lihtsalt kirjutasin temaga 22 kuud, ja kõige selle aja sees oli talle tõepoolest ka truu! Mnjah, siis ta lõpuks vabanes kah. Ainult et.. minust ei tahtnud ta esialgu enam midagi teada. Olin sõna otsese mõtte šokis. Siis ühel õhtul jaanuari algul 2002 ta helistas ja ütles, et tuleb Tartusse ja tahab minuga kokku saada. Ma oli tegelikult väga õnnelik. No ja siis me kohtusime öösel (tookord oli sula) ja siis, kujutage ette, otsis ta ühe lukustamata trepikoja (enda poole ei võinud ma teda lasta, igatahes mitte sellisel kellaajal) ning seal me tegime seda. Kuigi ma üldsegi ei tahtnud, sest ma polnud temas enam eriti kindel. Ja tegelikult ma rahuldasin teda, ise ma suutnud. Tuletan vahepeal meelde, et olen praegu lihtsalt hästi aus. Muide jah, mul oligi õigus olnud, ta kadus peale seda täielikult ära. Niipalju siis sellest 22-st kuust noore inimese elus. Loen teda sellegi poolest teiseks meheks.

Kusagile sinna aastavahetuse kanti mahtus ka väike romaan ühe Otepää noormehega (21), kellega tutvusin Kanal 2-hest toreda saate EMT NIGHT CHAT kaudu. Saime paar korda kokku, vestlesime autos, siis ühel õhtul sõidutas mind Otepääle enda poole (muide, ma elasin nüüd Tartus), kus mind lihtsalt ära narris, s.t. peale seda pole teda põhimõtteliselt näinudki.

Siis tutvusin ühe noormehega Tartust, kellest sai minu parim sõber (ja ainult sõber!!), ning ta on seda siiani.

* * *

NIGHT CHAT tore saade, sealt leidsin ka (ühe) oma elu tõelise armastuse - mehe nr. kolm. See pidi olem 18 jaanuar, kui ta helistas minu kuulutuse peale. Kuna järgmisel päeval oli tal sünnipäev, kus ta sai 24 (ja ennast looma moodi täis jõi, nagu hiljem kuulsin), siis kohtusime 20 jaanuaril. Ta elas samuti Annelinnas nagu minagi, ning nüüd kohtusime lausa iga päev. Kolmanda päeval ütles ta mulle, et armastab mind. ja ma pidin tunnistama, et tunnen sama. Kuna ta käis iga päev tööl (autopesulas), kohtusime õhtuti, päris hilja.

Korra kutsus ta mind ka enda poole. Kuigi ta oli juba 24, elas ta koos vanematega, kes asjast (siis veel) midagi ei teadnud. Õhtul hilja lasi ta mind sisse, nii et vanemad ei näinud, ning tiris enda tuppa. Kell viis hommikul, enne kui vanemad ärkavad, ajas ta mind tänavale. Muide, meie vahel ei toimunud tookord midagi.

Romanss kestis kaks kuud. Siis otsustas ta vist, et viinapudel ja sõbrad on talle tähtsamad ning jättis mind esimest korda maha. Kahe nädala pärast ta helistas ja tahtis ära leppida - loomulikult olin nõus. Veel kahe nädala pärast jättis ta mind teist korda maha. Sügisel (2002) tuli ta taas tagasi...seekord umbes nädalaks. Ja viimane periood oli hilissügisel, kunagi oktoobri lõpus või novembri alguses ja kestis kaks-kolm päeva. Järjekindel, kas pole?

* * *

Suvel 2002 oli mul veel kaks õnnetut "seiklust". Jaanipäeval (Reimo oli mind siis muidugi jälle maha jätnud) kohtusin ühe tüübiga Tallinnast, kellega olin tutvunud internetis. Käisime telkimas, ta meeldis mulle väga, aga kahjuks osutus see ühtlasi viimaseks korraks kui teda nägin. :( Pärast saatis sms-e, milles püüdis ennast välja vabandada.

Ühel päeval helistas keegi poiss, nimetas end Timoks, ütles, et on Pärnust aga praegu Tartus ja soovis kohtuda. Huvi tekkis, ma polnud veel (ega pole siiani) kaotanud lootust endale korralik ja truu mees leida, ning läksin kohtama. Ta oli autoga, sõitis vabasse loodusesse ja tahtis seal kohe s***ima hakata :( Olin kenakesti hämmeldunud ja pettunud, et jälle mingi vana kala. Siis sõidutas ta mind linna tagasi, poe ette, ja saatis õlut tooma(!). Lahke nagu ma olen, läksingi. Poes läksin tülli müüjaga, kes keeldus uskumast, et olen 19, ja ei müünudki mulle õlut. Aga kuna ma ise õlut ei joogi, siis läks väga hästi, sest kui poest välja jõudsin, oli see Timo muidugi ammu ära kadunud...

Samal suvel tutvusin oma parima sõbra poisiga, kellele ma nii hirmsasti meeldima hakkasin, et ta mu sõbra maha jättis. Aga kahjuks otsustas ta peale seda Saksamaale pagendusse sõita ja pole sealt veel tagasi tulnud. Kuuldavasti oli teda viimati nähtud Pariisis.

Siis tutvusin (ikka selle sõbra kaudu) ühe Otepää poisiga (Kes osutus kohaliku pastori kasupojaks), kuid peagi selgus, et lisaks alkoholiga piiri pidamatusele on tema omadusteks veel litsakus ja pikad näpud. Hea, et temast lahti sain. Midagi intiimset, muide, meie vahel polnud.
Nagu enamikuga üldse.

* * *

Oh, päris ära väsitab, ma arvan, et jätan mõned (noor)mehed välja ja liigun edasi oma viimase "poisi" juurde.

Tutvusin "saate Muusika Sinule" kaudu (minu poolne kuulutus), aga kahjuks selgus, et ta on Haapsalus. 19 aastane noormees, aga igatpidi korralik tundus olevat, pidi kõik hotellis töötama ja puha. Saatsime päris palju sms-e ja helistasime. Lõpuks (mitme kuu pärast) ta ütles mulle, et kuigi pole minuga veel kohtunudki (saatsime üksteisele enda fotod), on ta mind juba armastama hakanud. Seda oli ütlemata ilus kuulda, sest ka mina tahtsin teda väga. Aga mõnda aega tagasi ta järsku enam ei helistanud ega kirjutanud mulle...Helistasin talles siis ise, aga lõpuks ei võtnud ta enam vastu. Kui numbrit varjasin, siis võttis, aga katkestas kohe, kui suu lahti tegin... Saatsin talle ka sms-e sele kohta, et ta ometi telefoni vastu võtaks, ja et kas ta enam siis ei tahagi mind või mis. Lõpuks ta võttis vastu - ütles, et ta oli haiglas olnud ja tema telefoni oli kasutanud keegi teine. Ent ta oli sihukest vahkviha täis, et kartsin teda uuesti astmahoogu saavat. Ainult sõimas mind selle eest, et talle sõnumeid olin saatnud. Aga kust kurat pidin mina teadma, et neid keegi teine loeb?

Ma parem rohkem ei kirjuta sellel teemal, sõrmed juba väsivad. Loodan, et avasin teile natuke oma hingemaailma ja ehk keegi mõistab nüüd, miks olen just selline, nagu olen.

* * *

P.S. Kevin, kellele ma selle essee kunagi pühendasin, on mind ammu maha jätnud ega taha minust midagi teada...

Sic Transit Gloria Mundi.

Tere.

Pole juba ammu kirjutanud "mis vaevab minu südant", kindlasti paljud vihastavad, ma tean, aga mul on ju siiski sõnaõigus.

Või mis.

Oh ei, ärge üldse arvake, see siin pole mingi tutvumiskuulutus; olen juba liiga tark selleks, et loota siit kedagi leida, see on välistatud. Lihtsalt puistan südant. Mitte et vastajaid poleks - vahel ikka keegi kirjutab mulle vastu ka ja - oh mis ime - isegi mitu korda.

Näiteks minu tuttavale, kes juhtumisi sattus siia samale lehele, tuli ühele kuulutusele 42 vastust. Kordan: nelikümmend kaks. Kõik üldiselt Tartust ja noored pealegi. Aga noh, tema kuulutus oli ka mõnevõrra teistsugusele vastajaskonnale adresseeritud, nii et kahju mul küll pole.

Vastik muidugi, aga kesse sellest hoolib.

Kuigi jah, olen seda teemat juba kümme korda nämmutanud ning kõigil on sellest ammu siiber, et "enamik gaysid on litsid".

Üks minu kunagine ülemus muide, kuulnud minu sõnavara, väitis, et need polevatki üldse litsid - tegu olevat lihtsalt asjaarmastajatega, litsid olevat vaid need, kes oma vaeva eest ka raha võtavad. (Huvitav, kes on siis prostituudid?)

Ning lisaks truudusele hindan ma ju veel usaldusväärsust (s.o. stabiilsust;)), et kui keegi midagi ütleb, siis nii ka vähemalt püüabki teha, et meest sõnast, härga sarvist, ühesõnaga.

* * *

Eile oli mul sellega väga valus kogemus. Tuttav kutsus mind teise linna võõraste inimeste hulka külla, õhtul sõidutas autoga sinna ning järgmine päev pidi ka muidugi tagasi tooma. Muide, kui kohale jõudsime, siis nägin, et on ikka see Eestimaa väike küll, puha vanad kalad ees, aga no peremeest ja pere"naist" ma jah nägupidi ei tundnud varem. No ja olime siis veel mina ja mu kutsuja/tooja ja üks vana sõber, keda seekord seal miskipärast hoopis teise nime all tunti (heal lapsel mitu nime!?) ja siis veel üks tõsiselt ilus poiss. Enamik meist vajus kahjuks kuidagi ruttu ära peale teatud pudelikesest (või ehk isegi mitte nii väga väikesest pudelikesest - 1.0 l) rüüpamist. Kuna ma seda ise mäletan ning tegelikult viina ei joo, siis võite uskuda, et erinesin seegi kord suurest enamusest.

Tõsi, too "seltsiline", s.o. tooja, on siiamaani hingepõhjani solvunud, kui teatasin resoluutselt, et tema kõrvale ma magama ei lähe. Kuid ta oli ju kõige rohkem purjus! (Et mitte öelda, täis nagu siga.) Sai ta hoopis endale kaissu selle ilusa poisi - too oli enne temaga tülli läinud ja esimesena magama kobinud, enne platsdarmide jaotust.

Minu vana sõber mängis mulle siga ja läks üksinda põrandale. Kuna rohkem vabu tekke polnud, siis anti minu käsutusse "Abieluvoodi". Oh ei, muidugi mitte üksinda ei pidanud ma seal nukrutsema, ikka ilusasti koos paarikesega. Kuigi ma valjult protesteerisin, nõuti, et ma ka enda riided seljast võtaksin. No jah, see oleks ju muidu iseenesestki mõistetav, aga uskuge mind, ma kartsin juba ette, mida mul tuleb üle elada.

Ma ei saanud kogu öö jooksul silmatäitki magada. Oli tunne, nagu oleks koos minuga voodisse topitud paaritumisaltid nugised, või siis suuruse järgi otsustades nelikümmend innaaegset nugist. Ja kõik meessoost veel pealegi.

Loomulikult ei tahetud mindki rahule jätta, pidevalt aeti käsi ligi. Pidasin nendega terve öö võitlust. Alles koidikul hakkas nende ramm raugema.

Lõpuks läks mu vana sõber kööki suitsu tegema ja ma okupeerisin tema aseme. Tagasi magama ta ei tulnudki :(

* * *

Ükskord ärkas ka mu tooja, kes kõigi ootuste kohaselt pidi täna ka mu viijaks saama, ning asus kõval häälel õlut nõudma. Käisid seda siis poest toomas, hiljem valmistas ta isegi lõunasööki, mida ma hoolimata tühjast kõhust kahjuks eriti nautida ei suutnud, sest see oli hirmsoolane. Aga kuigi ma püüdsin temaga tasapisi juttu teha tagasisõitmisest, oli kohe selge, et täna tast pole isegi enda tahtmise juures minejat, mis siis veel sunniviisiliselt.

Egas midagi, kutsusin vana sõbra endale saatjaks (miskipärast tulid ka ilus poiss ja peremees kaasa) ja läksime padavai bussijaama, sest õnneks oli mul oidu rahanatukest kaasa võtta. Seal tahtis ilus poiss veel minu käest suitsuraha saada - minu küsimuse peale, et mida tema mulle head on teinud (peale alatise naermise, kui püüdsin talle pisut komplimente teha), ei osanud ta muidugi midagi mõistlikku vastata. Aga loomulikult ma andsin talle need tühised kroonid. Ime küll, buss tuli varsti ja jõudis isegi pooleteise tunniga kohale (isegi Tallinnast sõidab kiiremini), eakas bussijuht andis mulle veel kümme krooni rohkem raha tagasi kui vaja. :=)

* * *

Aga terve selle eelneva jutu mõte oli tegelikult, et ma pole veel leidnud inimest, keda saaks usaldada. Ja veel, et üle kõige "vihkan" ma litse ja joodikuid; ja üle kõige vihkan ma litse, sest joodikust võib veel inimese teha, aga litsist juba enam inimest ei tee.

Ning negatiivseid kommentaare palun saata mitte siia lehele, vaid ilusasti e-mailile.

Muide, ühel päeval ehk avan ma ka ise sellesarnase toreda lehe nagu seda on Sven Vaher Gay Web.

Nii. Sai siis jälle Virtuaalis peol käidud. Esmapäeva pärastlõunaks hakkab suitsuhais juba vaikselt riietest kaduma ja nii julgen jälle välja minna, et saaks internetitoas tänapäeva gaypõlvkonna kohta oma arvamust avaldada.

* * *

Seoses sellega tuleb mulle üks lugu meelde. See oli vist kevadel, kui seadsin ühel hommikul, kui minu kallim mind esimest korda maha jättis, sammud Lutsu raamatukogu poole. Eks ma tahtsin suure vihaga siia samma lehele tulla kuulutust panema, et "ehk leiab kellegi normaalse". Kell oli paraku veel nii vähe, et internetitoad olid mõlemad kinni. Aga ma vaatasin veidi ringi ja märkasin kahte arvutit, kus oli peal silt "AINULT INTERNETIKATALOOGI KASUTAMISEKS". No aga mina põrutasin kohe Vaherisse; sain seal just natuke ringi vaadatud ja ühe kirjakese teele saadetud, kui järsku märkan, et keegi seisab minu selja taga - üks raamatukogu (nais)töötaja vahib pungis silmi ja suu ammuli pealt. Eks ma pobisesin siis midagi ja tegin, et tulema sain.

* * *

Vabandust, et teemast kõrvale kaldusin. Jõudsime koos paari sõbraga peale südaööd sinna, istuda kusagile polnud, lõpuks siiski tõmbasin ühe kõva tooli kuskilt välja (ega kõik asjad pea ka kõvad olema ;)).

Häbi, meie gaydest meessugu on täiesti alla käinud.

Ruum oli rahvast täis, nende seas oli ju ka natukene mehi ja isegi paar ilusat olid mingi vanamehe käevangus. Arvan, et minu välimusel pole ka midagi viga, aga mida: mina istugu üksi nurgas, keegi minust välja ei tee, tantsima ei kutsu, oleksin võinud samahästi minemata jätta.

Mingi ilus poiss tuli siis meie laua juurde, surus kõigil järgemööda kätt: sellel, kes istus minust paremal, sellel, kes istus vasakul, sellel, kes istus minu vastas...aga mina? Minu poole ta isegi ei vaadanud. Vastasin talle suurest pettumusest samaga.

Aga nägin õhtu jooksul, milline ta tegelikult oli, nii et pole põhjust nutta.

Lõpuks ometi juhtus ime - minu sõbra sõber, imeilus poiss taipas mind ka tantsupõrandale kutsuda. Sain veidi aega talle silma teha, kui kusagilt ilmus mingi teine kutt välja (taas üks sõbra tuttav) ja hakkas minu kaaslasele külge ajama. Endal polnud välimust ollagi, mingi tahapoole piklik pea, krussis juuksed ja suur kongus nõianina, aga eks talle vaesekesele olid rinnad kasvanud ja nendega ta seal siis eputas.

Ega ma ka nii lihtsalt alla ei andnud - kahekesi ma neid jätta ei tahtnud ja nii tegime seal siis kolme-nelja-viiekesi puntratantsu. Aga kui minu rivaal hakkas juba särki seljast ajama ja aluspükse näitama, siis viskas mul üle ja ma tulin tulema.

Tantsupõranda lt kõigest, esialgu.

Mõtlesin siis veel veidike ringi vaadata, turvamees/uksehoidja on ka väga ilus poiss, aga pidi kahjuks hetero olema, nii et ma temast igaks juhuks loobusin. Arvutid olid ka kõik kinni, nii ma siis läksin tualetti, et end veidike värskendada.

"Tere tegija!". Issand, mis ilge vanamees see veel on?? "Jälle sa peidad ennast Reformierakonna särgi alla, mu oravake!". !!??. Seal nad olid neljakesi, vanad tuntud tegijad, halvas mõttes muidugi. Ja minu tähelepanu püüdis muidugi võita neist kõige vanem ja inetum. Juba püüdis ta mulle ka käsi ümber panna. Issand, miks küll minul ei vea? Naeratasin viisakusest vastu ja tegin, et minema sain. Läksin tagasi oma lauda, proovisin õlut maitsta (tantsupõrandal hakkas palav) ja vahtisin pettunult pealt, kuidas minu endine (tantsu)partner suudles selle rinnaka nibusid. Jälk. Endal on veel mees kodus. Taas nägin, et gayd on enamasti litsid.

Aga ehk siiski mitte kõik, ega kõik ka seal peol käi.

Siis püüdis minu armas sõber mind mingile järjekordsele vanamehele (no OK, ta ehk polnud palju üle kolmekümne, aga mina teda igatahes ei taha) kaela sokutada ja ütles, et klappigu mina aga temaga kokku. Ütlesin, mis sest arvan.

Aga no ega ta ise samuti kõige paremate elukommetega pole.

Kõige ilusam stseen oli lõpus, kui hakkasime ära minema. Siis tulid mulle vastu kaks vana tuttavat. Üks soovis, et ma ikka ükskord leiaksin selle ainsa ja õige (aitäh), teine tänas mind siia saadetud esseede eest ning palus, et ma taas midagi huvitavat kirjutaksin.(No ja siin see vist peakski olema?) Igatahes, enam ma Virtuaali peole ei lähe, kuni mind seal lihtsalt unarusse jäetakse. Ma ei mõtle neid linnukesi ja vanamehi, aga mõni korralik ja ilus poiss ikka võiks minu vastu huvi ilmutada, (kui ikka selline kombinatsioon üldse eksisteerib) ja mitte varsti kellegi teisega ära kaduda.

* * *

Vat nii madalale on meie gaydest meessugu langenud, ilusal poisil lastakse lihtsalt üksi nurgas nukrutseda ega tehta väljagi. Olen tõsiselt pettunud. Tunnistan ausalt, et olen seal kolm korda käinud ja alati loodan sealt kedagi leida, aga see on vist loll lootus. Olen ma siis ainuke selline üksik inimene..?