Millest peaksin teile küll seekord rääkima?
Kas sellest, kuidas mind ammu maha jätnud noormees, kes eluraskuste eest Soome põgenenud, mind kodulinna vaatama sõitis? Võttes eelnevalt kaasa mingi senitundmatu lokkis juustega (noor?)mehe, kellele mind hirmsasti kaela püüdis määrida, ning kui asi vedu ei võtnud, siis mind teatavasse ettevõtmisesse kolmandaks osapooleks kutsus?
Eks ma siis ütlesin talle, mis sest arvan.

Või sellest, kuidas mulle ükskord töölt ära minnes üks hulgus vastu tuli, (kelles ma oma töökoha prügikastidest pudelikorjaja ära tundsin), mult kõigepealt viit krooni õlleraha nurus, ning kui ma anda ei tahtnud, kuulutas, et tema on hoopis homo ja tahab hirmsasti imeda, ja kas sa näe, vahel harva pidi mõni andma kah. Kui ma siis veel lolli ja väsinud peaga mokaotsast poetasin, et mina olen ka ..., siis soovis ta mind paugupealt põõsasse vedada ja asi ära teha. Lõpuks pidin ta eest minema jooksma.
No kuulge - ta oli ikkagi kaheksakümne aastane...

Või räägin teile hoopis oma viimasest (ja ühtlasi esimesest) külaskäigust Illusiooni ruumidesse, kus toimus teada-tuntud üritus Vabameelsete Õhtu Hawaii Stiilis a'la gaypidu.

* * *

Alguse sai kogu lugu õhtul, kui mulle helistas üks vana tuttav (kelle nime ma teatavatel põhjustel siin ei maini), ning teatas oma soovist ja kavatsusest peole minna, kutsudes mindki kaasa. Kuna olin eelmine öö kõigest kolm tundi maganud ja bussisõit on kah kallis, siis punnisin ma algul vastu, kuid loomulikult õnnestus tal mind lõpuks ikka ära rääkida.

Enne sõitu rahaautomaadi juurde tõtates pidas mind mingisugune noormees kinni, küsis, et ega mul masinat ei ole. Mina tundsin siis huvi, et missugust masinat ta silmas peab, aga tema tahtis lihtsalt kerge jalaga mäest alla järgmisesse peatusesse saada. Avaldasin kahjutunnet ja kutsusin teda hoopis bussi peale kaasa. Selle peale mörises ta midagi arusaamatut vastuseks, aga mul polnud aega temaga jändama jääda.

Ma olen tegelikult juba ammu sinna peole tahtnud minna, kuid lisaks kõikvõimalikele muudele asjaoludele on mul alati olnud hirm, et minu ruumi astudes otsib esimene pool rahvast kiiresti palitud ja mantlid ja teeb minekut kus seda ja teist, teine pool aga teeb mulle kambaka.

See hirm osutus siiski asjatuks, küllap ma tähtsustasin end jälle üle. Sisse astudes tabas meid hoopis võimas löökaine, mis pidi meid äärepealt koos uksega välja paiskama - hetk hiljem sain siiski aru, et see on kõigest muusika.
Kohe ilmus välja keegi maia näoga keskeas daam, kes meid meelalt sõrmi viibutates enda juurde kutsus ja piletiraha nõudis. Niikaua, kui minu kaaslane tegeles maksmisega, tegelesin mina jällegi mingisuguse kahtlaselt tuttava näoga poisiga, kes mind kohe teretama tõttas. Olles veidi üllatunud, terega asi seekord ka piirdus ja noormees suundus oma kohale tagasi.
Kuna ruum oli pooltühi (esialgu veel), siis leidsin vähemalt vaba tooli, kuhu istuda. Peagi tegi minu kaaslane lähemalt tutvust kõrval istuva noorpaariga neiu + neiu, kellest üks lõbusa olekuga mindki enda juurde kutsus ning teatas, et tema on hoopis ümber lõigatud poiss. Seejärel vedasid nad mind selle esimese poisi juurde, kes mind ennist teretamas käis ja üritasid mind talle tutvustada, arvestamata, et me juba olime tuttavad.

* * *

Kohtusime aasta-poolteist tagasi, jalutasime linna peal, istusime vahelduva eduga Atlantises ja selles India restoranis, aga enne järgmist kohtumist jõudis ta mulle teatada, et ma pole tema maitse ja ei eruta teda piisavalt.
Muide, pean ütlema, et tookord nägi ta tunduvalt parem välja.

* * *

Niisiis, istusin seal veidi aega koos tolle poisiga, seejärel läksime välja jalutama, et veidi rääkida, kuna sees polnud see valju müra tõttu võimalik.
Jalutasime siis edasi-tagasi ja ajasime juttu, mille käigus püüdis ta mind kord psühholoogi, kord seksuaalnõustaja ametisse panna. Aga peale seda, kui ta ütles, et pole minu kodulinnast midagi kuulnud ja mis asi see üldse on, otsustasin, et on ehk targem sisse tagasi minna. Ukse juures pidas mind muide kinni üks tõesti kaunis noormees, kes küsis suitsu ja "..ega me ometi sinna peole minna kavatse." Jaatava vastuse peale tegi ta küll veidi imeliku näo ja lasi joostes trepist alla tänavale.
See tuttav poiss, muide, läks peale seda minema.

Nojah, läksin siis sisse tagasi ja vaatasin veidi aega seda möllu pealt. Just siis, kui olin ennast veidi rahulikumalt tundma hakanud, ilmus kusagilt mingi prantslane välja, istus mu kõrvale, patsutas säärt ja teatas (inglise keeles muidugi), et tema on Louis ja kes mina selline olen. Vabandasin viisakalt ja kobisin mujale, sest, nagu alati, oli ta minu jaoks liiga vana.
Läksin oma tuttava juurde, kes parajasti üht valges särgis kekslevat poissi silmitses ja lubas ta pärast ette võtta. Ka mina silmasin üht päris kena poissi naabruses, kuid mu tuttav ütles, et too on päris kindlasti hetero, milles tal võis ka õigus olla.
Parajasti siis ilmus taas too prantslane välja, kuulutas, et tema on Louis ja et mis minu nimi on.

Läksime tema eest baarileti äärde. Seisin kümme minutit sabas, siis, mahla kätte saanud, kuulsin kõrval tuttavat häält, mis ütles, et tema nimi on Louis ja kes mina olen.
Karjusin talle kõrva, et ta, raisk, küsib seda juba kolmandat korda. Sellepeale tuli ta mulle veel lähemale ja üritas mahla rüübata. Tegin nii kurja näo kui sellises olukorras suutsin ja tõukasin ta eemale.

Tagasi laua ääres, ilmus sinna lähedale ka too valges särgis poiss, asudes mingit vanameest seebitama ja mu kaaslane pidi tunnistama, et vanadus annab tunda - enne tantsupõrandal ei tundnud ta teda ära, aga nüüd tuleb talle meelde, et ta on temaga seda juba teinud.
Ohkasin sügavalt ja avaldasin soovi ära minna, millega mu kaaslane ka nõus oli.
Teel auto juurde silmasin toda hetero poissi, kes mulle ennist meeldis. Kui olime autoga neist möödumas, lehvitasin talle tarmukalt, mida ta ka paraku märkas ja takka vahtima jäi.

* * *

Nii, kus on seekord moraal? Seal peol oli umbes 50 inimest, neist olid tähelepanuväärsema välimusega poiss valges särgis, see hetero poiss ja siis too noormees, kes enne trepi peal suitsu küsis (ning kahtlemata ka hetero oli). Lisaks olid 3/4 kohalviibinutest vähemal või rohkemal määral naissoost.
Kui tahate kaaslast otsima minna, siis minge tänavale, minge randa, minge ükskõik kuhu, ainult mitte gaypeole. Sest seal käivad rohkem kui korra vaid väga keskpärase välimuse või väga madalate elukommetega inimesed.

22:27 24.06.04

Kujutate ette, kui naeruväärne on kohata inimest, keda otsisid kogu senise elu, lihtsalt juhuse kaudu?
Kujutate ette, kui naeruväärne on sellesse inimesse silmapilkselt armuda, teda totaalselt usaldama hakata?
Kui naeruvaäärne on, et see inimene ka sinust sisse võetud paistab olevat, sindki oma eluunistuseks peab?
Kui naeruväärne peab olema, et ta esimesel kohtumisel suurt hirmu tunneb, et ma talle järgmisel päeval maha jätmise teatega smsi ei saadaks?
Kui naeruväärt on, et kui olen talle paaril järgmisel päeval tagajärjetult sõnumeid saatnud, ta siis mulle smsib, et "Mul on väga kahju, aga Jaanipäeval pidutsedes leidsin ma endale uue poisi, ja meil on nüüd suhe"?

Aga jutustan kõike parem järjekorras, et mind jälle hoomamatuses süüdistada ei saaks.

* * *

Alguse sai see lugu juba aasta aega tagasi, kui mu Tallinna sõber otsustas väikese pikniku korraldada. Sobiva koha selleks leidsime Emajõe äärsel luhal, mingi matkaraja alguses, sealsamas ligidal, kus suviti gay poisid alasti suplemas pidid käima...

Peale minu ja sõbra oli seltskonnas veel kolm noormeest, neist kaks Tallinnast ja üks Viljandist pärit. See viimane hakkas mulle kohe silma oma brüneti pea, saleda keha ja ilusa näoga, mis teda kindlasti paar aastat nooremaks teeb. Muide, sõber üritas mind tegelikult hoopis ühele Tallinna noormehele tutvustada, aga too Viljandi poiss ajas talle nii vängelt ligi, et mind poleks ta ka siis märganud, kui me üksikul saarel olnuksime.
Sellest pole muide midagi, ega ta mulle nii väga meeldinudki, too Tallinna tüüp.

Nii, grillisime siis mis me grillisime, jõime mis me jõime (mõistlikkuse piirides muidugi, ja ainult siidrit), aga ükskord tuli mul tööle minema hakata. Palusin siis toda Tallinna noormeest, kel ka auto oli, mind linna sõidutada, mida ta ka veidi kohmetult tegi.

* * *

Ja siinkohal jääb lugu nondest noormeestest pooleli, sest edasi suhtlesin ma ainult oma sõbraga, kuni selle suveni.

Siis, ühel ilusal hommikul, otsustab see sõber mulle külla sõita, ning teeb muuhulgas juttu ka tollest Viljandi poisist: räägib, et too oli mu kodulehte näinud ning mina talle hirmsasti meeldima hakanud. Vastan seepeale ausalt, et ega mul temagi vastu midagi oleks. (Tegelikult meeldis ta mulle ju juba eelmine kord).

Järgmine öö saan ma tollelt iluduselt juba sõnumi, milles palub alandlikult luba minuga tutvuda, et (ilmselgelt) suhe luua. Vastan talle positiivselt.

Kaks päeva hiljem sõidabki ta oma Moskvitšiga uhkelt ette. Istun autosse, ajan juttu ja imetlen poissi. Kuigi juba u. 25, nägi ta nii piltilus välja, et ma ei saanud silmi temalt...
Kutsusin ta siis sisse, pakkusin sõbra poolt mahajäetud kohvi ja kuulasime muusikat. Mingigi privaatsuse huvides jätan kõige intiimsemad osad vahele ja jätkan sealt, kus me juba ilusasti voodis olime, tekk peal ja tuba pime. Mulle väga meeldib inimestega rääkida, rääkisin talle siis anekdoote ja tema mulle vaimujutte.
Huh, päris jube kohe hakkas juttude peale vihmamantliga kummitustest ja surnuaial möögivast vasikast.

Hommikul ärgates tegeles ta taas minu kaisutamise ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Lõpuks hakkas ta minema, rääkideski sealjuures eelpoolmainitud hirmust ja lubadusest peagi jälle kohtuda.
Oo, kui õnnelik ma olin. Ikkagi niisugune ilus kutt ja minu oma, mõtlesin ma. Ise lootes, et vahel juhtub ka imesid ja seekord mind maha ei jäeta.

Lootus on lollide lohutus, ütleb minu ema ikka, ja õigus tal on. Saatsin oma uuele mehele smsi järgmine päev - tagajärjetult, ülejärgmine päev - ikka tagajärjetult. Siis, viimaks, Jaanipäeva hilisõhtul sain talt ometi vastuse.

"Kallis Jaanus, mul on väga kahju, aga Jaanitulel leidsin endale uue poisi ja meil on nüüd suhe. Kõike head."

* * *

Vaat niipalju siis selleks korraks meestest, usaldusest ja armastusest. Tark teab, et jääb ilma, loll üritab ja kaotabki. Kui mitte muud, siis paar tuhandet närvirakku kindlasti.

Nii et, noormehed, laske aga käia. Sülitage mu peale, needke mind, petke mind, tapke mind.

Või siis vahelduseks armastage mind.

To have and not to hold. So hot yet so cold. My heart is in your hand, and yet you never stand...

Mida kõike pean ma tundma, lugedes pidevalt enda kohta kõikvõimalikke väljamõeldud süüdistusi? Mida kõike pean ma tundma, kuuldes pidevalt teiste isikute kaudu kõikvõimalikke väljamõeldud iseloomujooni, mida on minul teadnud olevat kolmandad isikud, keda ma pole elu sees näinudki..?

Mida arvata inimesest, kes räägib minu selja taga minu tuttavale, kui lapsik ja loll inimene ma olen, kui ta pole mind iial näinudki?
Aga samasugust juttu rääkis ka üks teine inimene, kes on mind näinud, minuga pisut suhelnudki, ja siis teise otsinud, (ja siis kolmanda, jne.), ootamata ära teistkordset kohtumist? Ning seejuures ei julge see inimene kellelegi oma tõelist nime öelda, vaid on kõikjal tuntud vaid oma keeruliste varjunimedega?

* * *

Üks kommentaator kirjutas, et kavatseb mind maa peale tagasi tuua, öeldes, et pole ma nii ilus ühti, pigem olen loll ja inetu.
Armsad inimesed, kus, millises kohas oma kodulehel olen ma öelnud, et olen tark ja ilus??

Või mida arvata sellest, kui mulle helistatakse kell kaheksa õhtul, kui olen just koju jõudnud, ja lubatakse mind paari päeva pärast maha koksata, kui ma oma tegevust ei lõpeta?
Ennäe, ma olen siiski elus!

* * *

Mida arvata inimesest, kes kunagi oli minust sisse võetud (või vähemalt jättis sellise mulje), kellega käisime käsikäes, kes hoolis minust nii väga, et soovis kord isegi südaöösel teisest linnast mulle külla sõita (lubades siis minu vastu hästi musi olla).
Mida arvata sellest, et hiljem, kui see inimene endale tüdruku otsis (kellest mul siiralt kahju on), temaga koos Virtuaalis tantsimas käies mind seal tualetti kutsus ja käsi püksi ajas...
Mida arvata sellest, et praegu see inimene kirjutas mulle ja nimetas mind vanaks pedeks, ning et ärgu ma teda enam tüüdaku..?
Ning mida arvata sellest, et kui see inimene on kirikuõpetaja poeg, siis, hoidku Jumal, milline on veel tema isa?

Aga mida arvata poisist (sest olgem ausad, need inimesed on ju kõik poisid), kes kirjutas mulle õpetuse, kuidas armastust püüda: nagu kassil hiire püüdmine - istud uru ees ja ootad. "Lase tal endal tulla... ja ta tuleb ehk kunagi...".
Siis ma otsisin selle poisi uru üles, käisin ka seal sees ja ootan nüüd, et ta muudkui mind armastama hakkaks...
Huvitav, kui tulemusrikkalt?

* * *

Ükskord tuli mulle mõte, et peaks taas tutvumiskuulutuse üles panema - omaenda veebi.
Kuid õnneks ma mõistan, et see oleks nonsens. Selle võimalusega ahvatleb küll digitaalne maailm, kuid - kes mind siis enam tõsiselt võtaks? Oleksin alguses tagasi, sest ring oleks sulgunud.

Aga teie kuulutage seal aga rõõmsalt edasi, ma ei kustuta sealt iial ühtegi kuulutust, nii kui vähegi võimalik, mis sest, et see mulle ehk sisu poolest mokka mööda pole.
Kõigile ei saagi meeldida.

Alati, kui ma loodan tutvuda kellegagi, kes ei jookseks alles sarvi maha, tabab mind ebaõnn.
See on vist selline iga, kes nikub kõike, mis liigub.
Kui õnnelik võib olla inimene, kes on värskelt ja sügavalt armunud?
Kui õnnetu võib olla inimene, kes on oma alles värskes ja sügavas armastuses järsult ja sügavalt pettunud?
Mind tabab tõsine hirm vananeda enne, kui leian endale väärilise armastatu.
Ehkki olen ju alles noor, kuid mõtlen statistika peale: 4,5 aastat olen juba tulutult otsinud - veel samasuguse aja pärast olengi juba peaaegu vana...
Kui õudne oleks teist niisama kaua üksi olla!
Üks poiss kirjutas mulle aastavahetusel - "Ära nuta! Olen Sinuga!"
Ma ei saa siiamaani aru, miks ta niimoodi kirjutas. Sest polnud ta minuga siis ega ole ka nüüd. Me pole isegi kohtunud. Lootis ta mind lohutada?
Vale hinnaga.
Hiljuti armusin poissi, kes võttis minuga ühendust vastukajana mu kodulehele.
Kutsusin ta endale külla. Meil oli väga tore. Ka tema arvas nii.
Aga siis kirjutas ta, et tal on naine ja nüüd hakkab ta korralikuks. Et ei tea isegi, mida või keda minu juurest otsis, aga nüüd on kõik.
Ja et ma jumalapärast temast esseed ei kirjutaks oma kodulehele.

* * *

See kõik viib mind mõttele, et ma olen neetud. Nõiutud karmaga või muud sellist. Sest see pole ju normaalne, et inimene otsib, otsib kogu elu ja jääbki otsima. Selliseid asju juhtub ainult muinasjuttudes. Üks inimene arvas selle kohta, et "ehk on mul mingid kehalised puudujäägid"..? Ainuke puudujääk, mille tean endal olevat, on vajadus armastuse järele. Kui see on puue, mida on siis selle puudumine?
Armastus pole iiales patt, küll aga selle puudumine.
Või ehk olen ma liiga valiv, panen printsid nööri mööda ritta ja hakkan siis puudujääke leidma, nagu kuningatütar muinasjutus? Tobe küll, aga mul pole kunagi olnud kedagi rivvi seada. Ja mitte kunagi pole ma ühtegi noormeest valinud ega põlanud. Minu süda valib.

* * *

Eelmine kord, kui töö juures mingi noormees tuli ja lõõpis, et "Millal NightMani läheme?", küsis pärast üks kaastöötaja, et kuidas ma seda talun. Ja ma jäin mõttesse. Sest ega tegelikult talugi. Mitte ükski neist noormeestest ei viiks mind tegelikult ju kuhugi. Peale seewaldi ehk ainult.
Üks päris kena noormees muide viis mind kunagi siiski NightMani - 4 aastat tagasi. Ja ka siis pidin tagasi üksi tulema :(

* * *

Ma olen "the most hated, most wanted, most imagined, most afraided". Ja kõige selle juures olen ma sama üksi kui enne. Kui siis, kui mind polnud veel olemaski. '(

Üleskutse teile, noormehed: kui kunagi peaksite kellegagi tutvuda tahtma, järgige järgmist programmi:

1. Tehke kindlaks, kes te olete.

2. Tehke kindlaks, mida tahate.

3. Kontrollige, et suudate sama ka vastu anda.

Kui kusagil tekib tõrge, siis pöörduge tagasi sammu nr.1 juurde. Kui olete endas kindel, siis tehke protseduur veel kord läbi. Ja siis kirjutage mulle.

Kas teid huvitab ehk teada saada, kus ma töötan? Või ehk veidike täpsemalt - kuidas ma töötan? Kohe räägin sellest pisut lähemalt...

* * *

Kas tahaksite näiteks teada, kuidas meile jääd toodi? Noh, oli oodata suuri ülemusi - nii kohalikku Tallinnast kui restoraniketi juhatajat välismaalt. Loomulikult peab siis ju kõik tipp-topp olema. Näiteks tuleb standardi järgi külmade jookide sisse jääd panna. Aga meil on jäämasin juba pool aastat katki. Mis nüüd saab?
Lahendus leitigi ruttu: hommikul toodi väike kastitäis jääd - ikka ilusate suurte, lausa poleeritud kuubikutena. Aga ega sellest ometi terveks päevaks jätku? Muidugi mitte, pole vajagi. Ülemusi oli oodata kella üheteistkümneks, seega hakkasime ka jääd joogi sisse panema kella üheteistkümne paiku. Ja kui ära läksid, siis oli selleks ajaks muidugi ka jää otsas.
Ainult ühest asjast ei saanud meie, lihtsurelikud, aru: milleks tuua kohale terve kastitäis jääd, kui piisanuks ühestainsast kühvlitäiest - ikka sellest, mida siis bossile joogi sisse panna.

* * *

Meie restoranis on üldse huvitav töötada - seal on palju erinevaid töökohti: kassa, köök, rahaloendus...ja muidugi autoteenindus. Kuigi huvitav on ka rahaloenduses kell pool kolm öösel raha lugeda (ning iga kord uus ja erinev tulemus saada), meeldib mulle kõige rohkem autoteenindus. Ja seda poiste pärast. Kui palju noori ja ilusaid mehi sealt päeva jooksul läbi käib (õigemine küll sõidab)! Mul on seal lausa oma austajate klubi! See pole, ma vähemalt loodan, sugugi väiksem, kui minu vihkajate klubi.

* * *

Seal restoranis kohtasin ma ka teda - oma elu unistuste meest. Ta oli välimuselt minu jaoks ideaalne: lühemat kasvu ja veidi jässakas, pruunide silmade ja brüneti peaga. Ja kui hea ta minu vastu oli! Iialgi ei kuulnud ühtegi halba sõna tema suust minu vastu. Ta tegi alati, mida ma palusin...peaaegu alati. Meil ei olnud midagi intiimset, kui selleks mitte lugeda pidevat sooja pilku ja mõnda puudutust.
Kahjuks ei tööta ta meil enam ammu.

* * *

Toon mõned näited huvitavamatest ja iseloomulikematest seikadest minu tööpäevas.

Sõidab sisse auto. Autos kaks meest. Üks neist lühike ja paks, teine jälle pikk ja peenike. Esitavad tellimuse, seejärel küsib esimene neist: "Kas sa oled gay vä?". Mind võtab tummaks. "Kas paistab välja vä?" taipan siis vastu karata. Vastus on lihtne ja õige: "Paistab jah!".

Siis on mul seal üks austaja, kes püüab pidevalt mind välja (voodisse) kutsuda. Üks kord varem tegi ta seda nii ebaõnnestunult, et ei julgenud enam kaks kuud nägu näidata; istub autos, naine kõrval, ja tunneb huvi, mis kell ma lõpetan. Vastan. Seejärel avaldab ta tungivat soovi mind oma autoga koju viia: "Noh, ma mõtlesin, et sina ja mina ja minu tüdruk...". ??? Vaatan talle imeliku näoga otsa ja ütlen hästi viisakalt, mis ma sellest asjast arvan. Nad punastavad ja panevad kähku minema, äärepealt tellitut maha unustades.

* * *

Hiljuti juhtus niisugune lugu.
Terve õhtu oli mul hästi lõbus, kuna mingid noormehed käisid mult pidevalt õhupalle nurumas. Ikka mingi kümme korda jutti. Lõpuks oli neil jah auto palle nii täis, et pidid jalgsi uute järgi tulema. Siis tegigi üks neist ettepaneku koos magama minna ja sõnas, et tema hakkab ka tänasest pedeks.
Loomulikult naersin ma ta samapalju välja kui tema sellega mind - oli ta ju võtnud ja ei vastutanud seega oma sõnade eest.

Aga mitte see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Siis sõidab - ja juba kolmandat korda minu vahetuse ajal - sisse üks noormeeste kamp, kelle juht viskab minu aknast sisse õhupalli - ilusa taevakarva helesinise, Eedeni logoga, millele kirjutatud: Jaanusele. Tahan sind. Telefoninumber (üldsegi mitte enda oma, nagu pärast selgus) ja allkiri: Sexpomm.
Kuna noormees oli lausa piltilus, siis kargasin ma vaimustusest nii kõrgele õhku kui madalavõitu lagi seda võimaldas, ja panin õhupalli nagu kalli reliikvia nurka tallele.
Öösel, kui töö lõpetasin, hakkasin siis sõnumeid saatma. Ei, mitte hunnikute kaupa, ikka üks korraga. Sest esimesele ei vastanud keegi. Siis, hommikul, saatsin järgmise, ikka lõunapausi arvelt. Siis tegin vastamata kõne. Sellele vastati. Siis selguski, et number ei kuulunud üldsegi mitte sellele, kellest ma seda lootsin. Sain lihtsalt uue numbri. Millele sõnumineerimine andis tagasisideks minu telefonil loetamatu märkide jada. Erilisi tulemusi ei andnud ka helistamine, kui mitte lugeda selleks kinnist tooni ja operaatori maheda häälset teadet telefoni seisundi kohta.
Aga vat siis ma vihastasin.
Ja sain taas haiget.
Ja saatsin tollele piltilusale veel ühe sõnumi. Seekord viimase. Pärast seda pole enam hirmugi, et ma temaga veel mingit lähemat kontakti saan - see on välistatud.

* * *

Või vähemalt nii ma arvasin. Kuid eksisin, nagu alati.
Sest järgmisel korral oli ta jälle ilusasti olemas.
Sõidab sisse nagu õige mees kunagi ja irvitab mulle näkku. Ma ei soovi talle otsagi vaadata. Tunnen siiski väikest huvi, kelle numbri ta mulle usaldas. "Mis tähtsust sel on?", ei saa ta aru. "Kas te lollitate mind või?", ei pea ma enam vastu. "Ise sa lollitad" pobiseb ta ja kimab suurema rutuga minema. Mul ei jää muud üle, kui võtta järgmine tellimus.

...Ja mul ei jää muud üle, kui panna järgmine kuulutus, olgu siis Vaherisse, Maajasse, või lihtsalt esseena oma kodulehele...

Minu koduleht, see on...tutvumiskuulutus, mis ei aegu iialgi.

* * *

Käesoleva kirjutise autor ei võta endale mingit vastutust siin vihjatud firma maine kahjustamise eest.