Täna hommikul meiliklienti avades tabas mind ehmatus - postkastis olev kiri teavitas mind id-kaardi kehtivusaja lõpust. Jäi vaid üle vastu pead taguda, et polnud asja vastu huvi tundnud ning tänasest olin ilma isikutunnistuseta.
Seadsin sammud bussi peale ja sõitsin Elvasse, kus asub lähim Politsei- ja Piirivalveameti esindus, mis teatavasti täidab nüüd ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ülesandeid.
Kohale jõudes ja sisse astudes nägin väikest ruumi kahe mundris naisterahvaga, kellest üks oli hõivatud ema ja lapsega, teine mitte. Teavitasin vaba ametnikku oma soovist ja ta palus mul istuda ja oodata, kuna ilmselt tegeles dokumentide pikendamisega ainult teine töötaja.

Olles 10-15 minutit oodanud, vabanes õige ametnik ja astusin viisakalt oma murega ligi. Tervitasin ja ütlesin, et minu id-kaart aegus tänasest ja asetasin selle lauale kirjadega tema poole. Minu tervitusele ei vastatud vaid asuti tülpinud näoga paberites tuhlama. Järsku käratati: "Aga fotod?". Vabandasin ja tõin taskust fotod lagedale, tavalised 4x3 cm või mis nad ongi, mis juba aegade algusest dokumentidele käinud. "Kallis inimene, need on dokumendifotod aga mul on vaja id kaardi fotot!". Vaatasin ammuli sui otsa ja ütlesin, et kas siis id kaart ei olegi dokument. "Me ei vaidle!" käratati julmalt vastu. Kordasin oma seisukohta ja sain kuulda et seadus on ammu ära muudetud ja miks ma politsei veebilehelt seda uurinud pole. Yeah right, nagu käiksid inimesed politsei veebilehel kui neil just tõsist dementsust pole. Seda ma talle siiski ei ütelnud vaid palusin võimalust vajaminev spetsiaalsuuruses foto kohapeal teha, nagu see tavaliselt võimalik. "Meil seda võimalust ei ole. Üle tee on fotograaf, lähete sinna ja maksate 3 eurot ja tema saadab fotod otse meile." Tundsin huvi, kui palju id kaardi taotlus üldse maksab ehk kui suur on vastav riigilõiv. Selle peale lükati mulle ette väike hinnakiri, kus oli näha kaks tabelit: üks tavahind ja teine pensionäridele. Kuna oman keskmist puuet siis rõõmustasin, nähes et tavalise enam kui 20- euro asemel tuleks mul tasuda vaid umbes 6 eurot. "Teie peate maksma 24.28!" Aga ma olen pensionär, ütlesin (olen 29. aastane). "Kui teil on ainult kerge puue siis see soodustus teile ei kehti!" Selgitasin, et mul on siiski keskmine puue. "Kas teil pensionitunnistus on kaasas? Andke siia!" Tunnistasin et mul polnud seda kaasas, kuna eeldasin, et elame digiajastul ja kui polikliiniku registratuuris saavad arvutist vaadatud minu puuet siis saavad ka kodakondsusametis. "Teate, arvutist saan ma palju asju vaadata! Aga mul on seda tõendiks vaja!" Selle aja peale olin otsuse teinud. Tõusin püsti, tänasin viisakalt ja ütlesin et lähen parem järgmine päev Tartu esindusse, kus loodetavasti valitseb sõbralikum suhtumine. "Mis teile ei meeldi? Tulge tagasi!" Karjuti mulle veel selja tagant järgi kui uksest välja asutasin.

Kurb, et meie maksutulust palka saavatel ametnikel puudub tihti elementaarne suhtlusoskus ja inimlikkus. Head sõbrapäeva, armsad ametnikud!

Rumal, sest usun et Jumal on mind teinud just selliseks just praegu.
Rumal, sest usun, et kõigel mis minuga juhtub, peab olema põhjus.
Rumal, sest ei kannata ebaõiglust ja võitlen selle vastu alati kui seda näen.
Rumal, sest usaldan inimesi kõigi oma halbade kogemuste kiuste.
Rumal, sest usaldan ikka ja jälle tõde nende kätte kes mulle näkku valetavad.
Rumal, sest avan end ikka ja jälle inimestele selleks, et üha valusamalt haiget saada.
Rumal, sest raiskan oma aega nende peale, kes ei taha seda minuga veeta.
Rumal, sest armun ikka ja jälle inimestesse, kes minust ei hooli.
Rumal, sest tahan andestada neile kes on teinud mulle ülekohut.
Rumal, sest vajan armastust nagu õhku ning otsin seda taga.
Rumal nagu loom kes puksib sarvedega ikka sedasama suletud ust kust tahab välja, vabadusse pääseda. Ta ei näe seda vabadust aga ta mäletab et seal kusagil see on.

Kui palun sul end kuulata
ja sa hakkad mulle nõu andma,
pole sa teinud, mida sinult palusin.

Kui palun sul end kuulata
ja sa hakkad mind õpetama, mida ma valesti teen,
pole sa teinud, mida sinult palusin.

Kui palun sul end kuulata
ja sa hakkad mulle selgitama, miks ma ei peaks tundma seda, mida tunnen,
tallad sa mu tunded põrmu.

Ma lähen metsa seenele, aga sa helista mulle.
Ma kustutasin kogemata kogu raamatupidamise ära.
Kurat, ma ei saa oma postkasti sisse.
Saatsin sulle 10 minutit tagasi kirja, kas oled juba kätte saanud?
Neetud, ma unustasin telefoni koju.
Ma ostan endale homme mälu juurde.
Kuule, kingime talle sünnipäevaks kodukino.
Ma tegin eile Teise Maailmasõja Hitlerina läbi.
See on väike pildike, mingi paarsada kilo.
Anna pool palka siia, homseks on vaja süüa osta.

Ja tänase päeva kommentaar pärineb Delfist röövitud ratturite artikli alt, milles keegi prantsuse spetsialist arutab, et Eesti meedia peaks hoiduma intervjuudest röövitute lähedastega ning Eesti eluolu näitamisest, muidu võivat vaestel muslimitel jääda mulje, nagu elaksid nende pantvangid kodus lossides ja villades. Kommentaar ise on järgmine:

"Näidaku jah rohkem eesti külasid ja väikealeveid, kus töötud hambutud külaelanikud veel mõne allesjäänud külapoe ees 2 liitristes bocki või diiselit kulistavad. Veel näidaku neid pool lagunenud endisi kolhoosikeskuste korterelamuid. Küll siis ratturid vabaks lastakse ja veel teepeale rahagi kaasa antakse."