Kell on 07:20. Äratus.

Kell on 07:29. Telefon ei jäta jonni. Vean ennast siunates maast lahti. Täna ootab mind hambaarst, kelle juurde järjekord on kaks kuud, pean sinna jõudma.

Peale kiiret hommikust hügieeni ja riidessepanekut lohistan ennast bussipeatusse, kus mind ootavad ees kaks veidi pohmellis, aga muidu üsna sõbraliku olekuga u. 18.a noormeest. Üks neist, ilusam, uurib mind uudistavalt. Teen talle kelmikalt silma.

07:55. Buss väljub, meie oleme kolmekesi ainsad reisijad sel kellajal. Mina istun tagumises reas, kaks noormeest istuvad kõrvuti minust kolm-neli rida eespool.

07:56. Ilusam noormees, kes mind enne uudistad, istub minu ette istmele ja teeb juttu, räägib oma eilsest peost ja selle tagajärgedest.

08:00. Noormees vestleb minuga edasi minu kõrval.

08:05. Noormees teatab et tal on paha ja heidab pikali, minu kõrvale muidugi. Korrektsuse mõttes tuleb tunnistada, et mina siiski istusin. Poisi pea toetub raskest ööst puhates minu põlvele.

08:06 - 08:55 - Poiss tukub, aegajalt minuga vesteldes, maina tunnen huvi ega tal külm ole kuna tal pole sokke jalas eha õiget talvejopet. Täna oli ju nii külm ilm.

08:56. Kolmekesi bussi pealt maha saanud, kukub poiss öökima - öise joomingu tagajärjed. Lausa õnn, et bussijaam on remondis ja bussid peatuvad Statoili nurga taga.

08:57 - 10:00 - jalutan poisiga läbi mõned kohad, kus tal vaja käia, seejärel läheme hambaarsti juurde. Ta ootab truualamlikult, kuni ma olen sellega valmis saanud ning jalutame seejärel kesklinna tagasi. Lõpuks tahab ta jälle teab-kuhu minna ja ma ütlen et mul on aeg koju pöörduda.

Nii, ja nüüd on kell pool viis ja ma lähen sööma, sest selleks pole mul veel täna aega olnud. Järgmise korrani.

Mul on kurb tõdeda, et mõned minu oponentidest on otsustanud kurjasti ära kasutada aega, mil mul tuli viibida plaanilisel lõikusel ühes meie vabariigi tuntumas regionaalhaiglas.
Ma ei tea, kui palju nad arstile maksid, aga tundub, et mitte piisavalt, kuna viibin ikka veel elavate kirjas. Siin on mõningad tähelepanekud viimastest päevadest, juhuks kui kellelgi teist on plaanis samuti haiglasse sattuda.

Meie palatis oli neli voodit, kõik täis, ühel neist ootas keegi juba enne mind nädal aega erakorralist lõikust, teine toodi hiljem ja kolme päeva jooksul käis kolm erineva arsti + komisjon talle kinnitamas, et ärgu nüüd midagi söögu-joogu, kohe-kohe pääseb opile. Niimoodi nälgima ja ootama, tilguti alla ta minust jäigi. Kolmandas pidi noormees kaks kuud selili lamama, ei tohtinud püstigi tõusta, temast oli küll kahju. Täitsa terve inimese tunne tekis neid vaadates.

Kui minu kord kätte jõudis ja mind kanderaamil, valge tekk ümber, haigla teise tiiba kärutati, avastati kohale jõudes et mingi torumees oli hapnikuballooni juhtmed läbi lõiganud. Viidi mind siis terve see teekond tagasi ja sealt poole tunni pärast uuesti.

Anestesioloog tundis kohale jõudes huvi, et ega ma viimase 6 tunni jooksul ometi söönud pole. Ma vastasin ausalt, et pole tõesti söönud, ainult õunamahla võtsin lonksukese paar tundi tagasi. Kus naisel läksid alles silmad punni, et kas ma olen idioot ja ****, tahan talle sitta teha ja mis siis saab kui ma narkoosiuimas sussid püsti viskan. Ma püüdsin teda küll rahustada, et küll ma ise vastutan, aga selleks ajaks oli mul narkoos juba mõjuma hakanud ja vajusin vaikselt unne.

Ärgates oli kole paha, pidin oksele hakkama aga kahjuks oli õde kiirem ja tegi mingit süsti mis oksendada ei lasknud.

Järgmisel päeval tuli arst vaatama ja pahandas, et miks käsi ikka ei tööta nii nagu vaja, saatis mingi ülikooliõpilasest füsioterapeudi, see hakkas mind iga päev kolm korda piinamas käima. Tulemusteta, kui tulemusteks mitte arvestada valu ja veriseid haavu. Lõpuks ma ei lasknud teda enam ligigi.

Ühel hommikul tuli see neiuke koos mingi kursaõega minu juurde, endal mõlemal säravad näokesed peas ja teatasid, et neile on tulnud suurepärane idee - seovad mu terve käe selja taha, ehk siis hakkan haiget kätt kasutama ja saab terveks. Insuldihaigetega pidi see töötama. Ma siis seletasin neile, et erinevalt insuldihaigest suudan mina ennast kaitsta füüsilise väärkohtlemise vastu ja lubasin sellistest sadistlikest ravimeetoditest Vilja Kiislerile kirjutada. Nende pettunud näokesi oli nii kurb vaadata.

Täna sai mul sellest villand, kutsusin sellesama terapeudi (minu arsti ei olnud), teatasin talle viisakalt, mida ma ta ravimeetoditest arvan ja palusin arvet. Ta punnis küll vastu, aga ma ähvardasin teise korruse aknast alla hüpata kui ta mind vabatahtlikult välja ei kirjuta. See mõjus.

Mul on au avaldada oma viimased kuus ja pool aastat kestnud uurimistöö tulemused, mille käigus olen nii põhjalikult üritanud tundma õppida ilusama ja kütkestavama sugupoole - meeste - üldisi ja seksuaalseid omadusi.

Need tulemused on niivõrd hämmastavad ja põhjapanevad, et ükskõik, kas loeksin need ette Konservatiivide Klubi küpsiseõhtul või Ring Clubi kollektiivsel grupiorgial, mõistetaks mulle sealsamas kohtuotsus ja raevukad rahvahulgad kisuksid mind lõhki.

Väidetakse, et laps kasvab niisuguseks, nagu teda kasvatab ühiskond. Selles väites on omajagu tõtt, end samas tõestan ma omaenese eksistentsiga ka selle väite paikapidamatust. Kui (poiss)lapse geenides või kus iganes on soodumus saada homoks, siis homoks ta ka saab, kasvatatagu teda siis ühiskonna poolt kuidas tahes. Muuta saab vaid tema suhtumist homodesse ja seega iseendasse.

Meie vanematel ja vanavanematel oli õnnetus üles kasvada ajastul, mille pea- ja kõiki muid ideoloogiaid määrasid (isegi peale oma surma) seltsimees Jossif (kes ei olnud homo) ja Reichsführer Schikelgruber alias Hitler (kes jällegi oli, ehkki varjatult), keda nüüdki Delfi kommentaarides hellitavalt Aaduks kutsutakse. Nende totalitaarsete valitsemisvormide lahutamatuks vajaduseks oli tõrjuda, soovitavalt aga hävitada kõiki teisitimõtlejaid ja lihtsalt hallist massist erinevaid. Seega muutusid (Venemaal jäid) ka omasoolistega suhtlevad isikud ebasoovitavaks elemendiks ja töörahva ehk teisisõnu valitseva eliidi vaenlasteks - kuna oli ju tegu tihti keskmisest intelligentsemate ja seega mõtlemisvõimeliste inimestega, kes takistasid autoritaalsel võimul piiranguteta tegutseda.

Meie vanemad ja vanavanemad on üles kasvatatud sellise totalitaarse juhtimise vaimus, niimoodi üritavad paljud neist nüüdki veel üles kasvatada oma lapsi ja lapselapsi, ja neid ei tasu süüdistada - nende aju on säärasest parteiideoloogiast nii läbi loputatud, et sinna ei hakka enam külge vaba ja demokraatliku ühiskonna hõng. Sinna ei hakka enam külge üksteise mõistmine, ligimesearmastus ja võimalus näha maailma kogu oma värvikirevuses, sest neid õpetati muutma maailma halliks ja värvituks massiks, milles ainsateks erinevusteks inimeste vahel oleksid juuksevärv ja kingapaelad.

Nende kasvatusliku töö vilju võib täna näha delfikute kommentaarides ja väikelaste "pede-sõimamistes", mille tähendust nad vaevalt endale lahti seletavad.

Siiski, me elame nüüd uues maailmas, ja selle vabadustest joovastunud inimmass on kasutanud seda kurjasti ja vastutustundetult ära - ülbus, liiderlikkus ja üldine hoolimatus on tavalised ja endastmõistetavad nähtused.

Kui me usume Jumalat, siis usume me ka, et kõik sündinud on sündinud Jumala tahtest ning kasvavad ilma jõhkra inimestepoolse vahelesegamiseta just niisuguseks, nagu Jumal nad loonud on.

Kui me aga oleme ateistid, siis usume me, et kõik põhineb vaid juhusel ja evolutsioonil - ning kui laps kasvab homoseksuaalseks, on see vaid juhuse tahe ja osa evolutsiooni pikast ja arusaamatust teekonnast.

Ükski poiss, kes on sündinud homoks, ei muutu ühiskonna surve all heteroks, ega vastupidi - nad võivad vaid varjata oma olemust. Üldiselt arvatakse, et umbes 5% meestest on mingil määral homoseksuaalsed. Niisugused arvamused tulenevad sellestsamast "parteiideoloogiast", mis püüab nii näidata, et teistsuguseid ehk "neid" on üsna vähe või on nad peaaegu olematud, ning seega pehmendada võimalikku hukkamõistu repressioonidele.

Mitte keegi, kaasa arvatud mina, ei tea tegelikult, palju neid (või meid, kui soovite), tegelikult on - minu isiklike kogemuste järgi olen kohanud võibolla umbes 5-10% mehi, kes on TÄIESTI HETEROSEKSUAALSED, st neil pole absoluutselt mitte mingeid seksuaalseid (ka varjatuid) huvisid omasooliste vastu. Ja ma pole neid mehi käinud otsimas gaybaaridest ega pensionäride klubist, vaid räägin vaid neist, keda olen nimetatud perioodi jooksul ISE oma elus kohanud ja tundma õppinud - põhimõtteliselt inimesi tänavalt.

See ei tähenda, et 90% meestest on homod - see oleks absurdne ja seda ma ei väida. See tähendab, et 90% meestest oleksid valmis võimalusel proovima homoseksuaalseid kontakte. Ja see on fakt.

Lõpetagem nüüd homode ilustamise ja tagantkiitmise - muidu hakkab veel keegi mind enda upitamises süüdistama. Tegelikult pole asjad üldsegi nii roosilised.

Enamik meestest, vähemalt NOORTEST meestest, püüavad oma elus vältida igasugust vastutust nii palju kui võimalik - seegi on fakt. See hävitav hinnang iseloomustab nii heteroseksuaalseid- kui homoseksuaalseid mehi, viimaseid aga eriti. Ei usu mind, vaidlete vastu? Eks tehke lihtne improviseeritud katse - kutsuge teine mees välja, suhelge temaga mõni nädal kõige ilusamat suhet ja siis rääkige talle, et tahate temaga koos olla elu lõpuni - järgmine päev te teda enam ei leia. Naised võivad sama testi läbi viia raseduseteatega, kus tulemus on enamasti sama.

Keegi kunagi väitis - mehed ei taha, et nende kaaslased oleksid neist targemad. Täielik jamps. Kui mees on intelligentne, ootab ta sama ka oma partnerilt. Kui ta aga pole just mõistusega õnnistatud, kui tema IQ ei küündi üle 40-ne, siis tahab ta ometi, et teine oleks temast targem. See on taas läbiproovitud fakt.

Keegi homofoobne isik kunagi väitis, et palju neid homosid siis ikka on, et tema isiklikult ei tea ühtegi.

See on vale. Ma võin võtta karbitäie arseenikumi käepärast selle peale, et ta teab neid palju, ja ilmselt ka tunneb - ta lihtsalt ei tea, et nad on homod (lesbid, bi-d ja nii edasi). Ma räägin teile omadest kogemustest - enamiku nende kindlalt homoseksuaalsetest isikutest, keda ma oma elus kohanud olen, vanemad, sõbrad ja sugulased ei teadnud nende kohta täit tõde ja pidasid neid täiesti "normaalseteks", isegi kui neil pruuti ette näidata polnud.

Paar näidet: üks töökaaslane minu eelmisest töökohast, kes oli suhelnud minu teise töökaaslase vennaga - ilma et too esimene töökaaslane üldse iial teadis et mina seda lugu tean. Tõsi, ta oli biseksuaalne. Ent see ei loe.

Või too teine töökaaslane - (naine muuseas), kes tunnistas et on maganud teise tüdrukuga, aga nüüd on tal mees ja väike laps ka juba. Ei, ega mina ei mõista neid hukka - vastupidi, mul on hea meel inimeste avameelsuse üle.

Või siis üks poiss, kellega ma kunagi suhtlesin, ning kelle ema mul oli õnnetus tundma õppida - too pidas poissi loomulikult tavaliseks heteroks, aga kui teada sai, oli tema šokk tohutu. Lõpuks ta siiski rahunes.

Muide, selles osas on minul vedanud - nii minu ema kui ka vanaema on alati minusse mõistvalt ja toetavalt suhtunud. Kahju, et kõigil nii palju õnne pole.

Ja muidugi ei tea ka minu mehe vanemad tema armastatust (st minust) täit tõde - nende arusaamade kohaselt olen vististi naissoost...

Homoseksuaalide varjatud arvukust näitab seegi fakt, et enamasti (nii umbes üheksal juhul kümnest) on nad oma perekonna ja heterosõprade jaoks ikka veel nö. kapis, tundmata vajadust selle kaitsvast pimedusest väljuda.

Hiljuti õppisin veidi tundma ühte 18-aastast noormeest ühest Eestimaa nurgakesest. Ta kirjutas mulle et teeb "seda" oma 15-aastase vennaga ja mõlemad naudivad seda väga. Kahtlane, kas nad ka ühiskonna silmis homoseksuaalide ridasid täiendavad...

Kahjuks iseloomustab paljusid homoseksuaale (õnneks siiski mitte kõiki nagu mõned väidavad) valimatu liiderlikkus ja üheöösuhete küllus. See on ilmselt tulnud meie alles suhteliselt hiljuti vabanenud demokraatlikust õhust, mis lubab näiliselt teha kõike, mida hing (või täpsemalt küll ihu) ihaldab.

See on ka peamine, mis teeb nende marki täis nii heteroseksuaalide kui ülejäänud homode silmis. Probleem seisneb siin selles, et "ühiskond toodab endasuguseid". Niikaua kui Hitler võimul oli, tootis ühiskond natsionaalsotsialistlikke sakslasi lausa väljakute kaupa - nüüd, demokraatlikul ajastul toodavad enamasti liiderlike gayde kooskäigukohtadeks olevad saunaklubid ja muud keldriurkad endasuguseid libusid. Kusjuures paljud neist endist ei tule enam selle pealegi, et midagi nendega valesti oleks - nad näevad kõiki teisi enda ümber avalikult hooramas ja liiderdamas ning järgivad seda kui "ühiskonna survet".

Hiljuti kuulsin, et minu eelmist poissi, kes sai omal ajal hakkama selliste vägitükkidega nagu esseed "Armastuse Valu" ja "Õigus Armastusele" minu blogis ning kellele mina omalt poolt eelnevalt pühendasin essee "Mi Memoria", ning kes peale minu kolmekordset maha jätmist ja seejärel pool aastat asjatut püüdlust asja heastada leidis endale uue mehe, kellele lubas ja kes lubas talle minu kuuldes igavesti truu olla, olla ühel kaunil kevadisel laupäevaõhtul nähtud tantsimas, suudlemas ja seejärel kolmandana grupikal osalemas mingis keldriurkas nimetusega "Sõbra Maja" - viimane tegevus toimus tõele au andes siiski mõnel muul territooriumil. Ei, ma ei ole raasugi armukade, kuna mul on ammu endal mees olemas, kes mind ja keda mina väga armastan, aga ma lihtsalt imestan. Imestan selle maailma pöörasust, millesse ma olen sattunud ja mida ma tahtmatult ehk luuagi olen aidanud. Ja kõige tobedam on see, et tolle väikse libupoisi uus mees võttis asja külmalt - pettis? Noh ja mis siis, mina petan teda ka.

Sic transit gloria mundi.

Ma pean ikka väga õnnelik poiss olema, et mul on õnn elada ühes Eestimaa väiksemas kohas, kus on mõistvad ja enamjaolt sõbralikud inimesed ja puudub amoraalne klubi kuskil keldris, kus põhitegevuseks on süütuse kaotamine ja truuduse murdmine.

Ma pean olema õnnelik, et mul on juba tükk aega mees, kes ei lävi vastava ringkonnaga ja kes oskab mind hoida nii nagu ma seda vajan ja keda mina tahan hoida.

Ja ma pean olema üliõnnelik, et mul on mõistust ja tahtejõudu, et aru saada siin pöörases maailmas, mis on hea ja mis halb - enamikul meist selline vahet tegemise võime kahjuks puudub.

Need on Kümme Käsku, mis pühendatud Armastusele.

Esimene käsk: Mina olen Armastus, kes sind tõi välja pimedusest ja üksindusest, kurbusest ja valust. Sul ei tohi olla midagi tähtsamat ega sama tähtsat peale Armastuse ja Armastatu!
Sa ei tohi endale teha kuju ega pilti Armastusest ega oma Armastatust ning pelgalt neid kummardada - ainult sinu armastatu ise lihalikul kujul on väärt hoolitsust!

Teine käsk: Ära mängi oma Armastatuga, ära kiusa teda asjatult, sest see ei jää mitte karistuseta.

Kolmas käsk: Ära jäta oma Armastatut unarusse. Kõigi oma tööde ja kohustuste kõrvalt pead sa alati leidma aega Tema jaoks!

Neljas käsk: Pea au sees oma lähedasi ja kõiki, kes on sinu poolt, sest sa vajad ehk nende tuge rasketel aegadel, kui sulle tundub, et keegi sind ei armasta.

Viies käsk: Ära iial tapa Armastust...

Kuues käsk: Kui sa kedagi armastad, pead sa suutma tema vastu ka truu olla - isegi oma südames.
Sest kes iganes teist vaatab teda himustades, on oma südames temaga truudust juba rikkunud! (Mt. 5:28)

Seitsmes käsk: Ära varasta teise südant!
Aga kui sa võtad teise südame ja annad vastutasuks enda oma, siis pole see vargus...

Kaheksas käsk: Ära iial valeta oma Armastatule, kindlasti mitte oma Armastuse või selle puudumise kohta...

Üheksas käsk: Ära ihalda seda, mida teised on oma raske töö ja vaevaga suutnud ehitada - olgu selleks siis materiaalne väärtus või - palju olulisem - stabiilne suhe.

Kümnes käsk: Ära ihalda endale saada kellegi teise armsamat! Sellega teed sa halba lausa kolmele inimesele - sellele, keda ihaldad, sest ta ei tohi sinu omaks saada; oma ihaldatu kaasale, sest see õigus kuulub temale; ja lõpuks iseendale - sest sa tahad saada, mida sa ilmselt kunagi ei saa, või siis igatahes kindlasti mitte sellisel kujul, nagu tahtsid.

Ja kõige suurem käsk - armasta oma Armastatut rohkem kui iseennast!

Inimesed ei ütle alati seda, mida nad mõtlevad, ega mõtle alati seda, mida nad ütlevad.

On võimalik, et Jumal laseb meil kohata valesid inimesi enne, kui leiame selle õige, et me siis oleksime tänulikud tema eest.

Ära raiska oma aega inimese peale, kes ei püüdle selle poole, et seda sinuga veeta.

Kes võib öelda päikesele, et ta ei tõuseks, või südamele, et ta ei armastaks?

Ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!

Pole midagi paremat kui omada inimest, kes sind tõeliselt tahab ja keda sinagi tõeliselt tahad.
Pole midagi paremat kui omada meest.

* * *

Mõned meist on võimelised armastama vastassugu.
Mõned meist on võimelised armastama omasoo esindajaid.
Mõned meist on võimelised armastama mõlemaid.
Ja mõned meist pole võimelised üldse kedagi armastama...

* * *

Kui sa kedagi vajad, siis ära häbene talle seda ütlemast - võib-olla häbeneb tema sinust rohkem!

Ei ole mõtet suhelda kellegagi lihtsalt sellepärast, et oled üksik - kui sa teda tõeliselt ei taha, siis pole mõtet üldse alustadagi.

Kui sa leiad selle, keda tõeliselt tahad, siis hoia teda!
Ära hoia teda käest, hoia teda südamest!

* * *

Kui oleksid kogu aeg õnnelik, ei oskaks sa seda hinnata.

Ole ettevaatlik, kui midagi soovid - sinu soov võib täide minna.

* * *

Ma otsisin öösiti oma voodis teda, keda mu hing armastab!
Ma otsisin teda ega leidnud!

Kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete?
Et ma olen armastusest haige!

Mina kuulun oma kallimale ja mu kallim on minu!

Miks eksitate ja äratate armastust, enne kui see ise tahab?

Armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald!
Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed!
Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma vara, ta oleks tõesti naeruväärne!

Lõpuks ma leidsin selle, keda mu hing armastab!
Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti!

(Ül.)

* * *

Aeg möödub nii aeglaselt nende jaoks, kes ootavad.

* * *

Inimesele ei ole hea üksi olla.

Kõik, mida sa tegelikult vajad, on armastus. See tähendab - armastada ja olla armastatud oma armastatu poolt.

Sinu kodu on seal, kus on su süda.

* * *

Andmisrõõm võib olla võrratult suurem saamisrõõmust, kui see tuleb südamest.

Kas te ei tea, et kõige suurem valu on armuvalu?

* * *

Kus sa ometi oled, mu arm?

Mu süda nutab ja kogu mu hing kisendab mu sees!

* * *

Lihtne sõber ei ole sind kunagi nutmas näinud, Tõelisel sõbral on pluusiõlad sinu pisaratest läbi leotatud.
Lihtne sõber ei tea su vanemate eesnimesid. Tõelisel sõbral on su vanemate telefoninumbrid aadressiraamatus.
Lihtne sõber toob sulle peole pudeli veini. Tõeline sõber tuleb varem ja aitab sul küpsetada ja jääb kauemaks, et aidata sul koristada.
Lihtne sõber on vihane kui helistad, kui nad on juba voodisse läinud. Tõeline sõber küsib, miks sul nii kaua aega läks enne helistamist.
Lihtne sõber otsib sind, et sa aitaksid teda tema probleemides. Tõeline sõber otsib sind, et aidata sind sinu probleemides.
Lihtne sõber tahab teada su romantilisest minevikust. Tõeline sõber võiks sult selle abil välja pressida.
Lihtne sõber käitub sinu juures nagu külaline. Tõeline sõber avab külmkapi ja aitab end ise.
Lihtne sõber arvab, et teie sõprus on läbi kui te vaidlete. Tõelise sõbra jaoks ei ole see sõprus kui te pole vaielnud.
Lihtne sõber tahab, et sa oleksid alati tema jaoks olemas, Tõeline sõber tahab alati sinu jaoks olemas olla.

Kui sinu armastatu pole sinu Tõeline sõber - kes siis veel on?

* * *

Tavaliselt juhtub, et need, keda meie armastame, ei armasta jälle meid ja vastupidi - need, kes meid armastavad, neid ei suuda jälle meie armastada. Kui sul õnnestub leida inimene, kes armastab sind vastu, ei tea sa tavaliselt, kui õnnega koos sa oled.

Hoia teda!