1:05 12.07.2005

Mul lihtsalt ei ole sõnu, et kirjeldada järjekordset mulle osaks saanud lüüasaamist, järjekordset haiget saamist, järjekordset verist haava südames. Mul ei ole sõnu, et kirjeldada järjekordset pettumust, järjekordset tõbrast, kelle eesmärgiks minuga polnud midagi enamat kui vaid haavade löömine minu tema jaoks tuksuvasse südamesse.
Või kuidas ma peaksin kirjeldama seda tunnet, mis pani mind kirjutama kõige ülevamat peatükki oma isemoodi päevikus, mis mõeldud õppimiseks teistele, memorandumit armastusele?
Kuidas kirjeldada inimest, kellega tutvusin taas läbi interneti (long live Bill Gates), läbi teatava veebilehe teatava teenuse, läbi teatava kuulutuse, mille ennast kolme x-ga ristinud noormees oli pannud..?
Kuidas kirjeldada vedamist, et see noormees minuga ühes linnas juhtus elama, kuidas kirjeldada õnne, et ma temaga juba esimesel päeval kohtusin, seda hoolimata vihmast, tuulest ja muudest tähtsusetutest asjaoludest..?
Kuidas kirjeldada tema esialgu nii tagasihoidlikku olekut, mida sai seletada sellega, et see oli ta esimene kuulutus (milles ma pole päris kindel), ja mina tema esimene poiss (milles ma pole kohe üldse kindel).
Kuidas seletada tema nii suurt kiindumust minusse, et ta mulle iga päev külla tuli, mind kingitustega kostitas ja mulle sünnipäeva puhul isegi lilli tõi(!), millise au osaliseks saavad ilmselt vähesed...
Kuidas seletada tema esimesi kirju, mis olid tulvil hoolivust ja tähelepanu..
Kuidas seletada, et ta ise andis mulle oma koduse aadressi (ehkki jah, mina ju viisin ta juba esimesel tunnil enda poole, kuna ju sadas), mida ta hiljem nii kahetses..?
Kuidas seletada, et ta pidevalt küsis, ega mul kedagi teist ole, mille pärast mul siiralt hea meel oli, kui ta ise tegeles samal ajal ehk kellegi teisega..?

One lie tells a thousand stories,
The greatest stories that were ever told.

Aga tasapisi hakkas kõik muutuma...
Tol päeval, kui ta sõitis ära maale, kirjutasingi ma oma "Armastuse Memorandumi", ise armastades ja karjudes armastuse järele. Armastuse, mida ma kunagi ei saanud.
Kuidas seletada, et kui talle maale külla sõitsin, ei viitsinud ta oma kartulipõllu pealt isegi 100 meetri kaugusele auto juurde vantsida, vaid ma pidin teda sisuliselt mööda põldu taga ajama?
Aga kuidas, palun, seletada, et ta seejärel otsustas minuga metsa marjule minna, vedas mind tund aega ringi mööda võsa ja heinamaid ja siis, noh, ütleme puhtalt, et lihtsalt seksuaalselt ära kasutas?
Kuidas kirjeldada selle inimese armastust, kui ta keelab endale helistada, või lihtsalt ei võta telefoni vastu, kuigi eelnevalt on kõne kokku lepitud?

Aga võib olla kirjeldab seda armastust see, kuidas ma teda teist korda vaatama sõitsin, vaid nädal hiljem ja täiesti omaalgatuslikult, ning kus ta ei suvatsenud mind mitte ühegi hea sõnaga kostitada, vaid vaatas vihase näoga otsa, et millal ma juba minema hakkan..?

Aga kindlasti kirjeldab tema tundeid minu vastu tänane päev, mil ta lõpuks ise mu kodulinna otsustas tulla, eelnevalt, ning veel samal päevalgi, minuga kohtuda lubas, ning kui ma teda paar tundi asjatult oodanud olin ja läbi kibestumispisarate ise kohale sõitsin, minuga kolm tundi tuima näoga ringi jalutas, püüdmata ennast isegi õigustada (kuna ma keeldun õigustusteks lugema väiteid, et ta tahtis vaid minu tunnetega mängida, või et ta pole mind kunagi armastanud, või lihtsalt, et tal on kogu loost kama kaks ja täielik savi).

No no no noo, don't phunk with my heart...

Miks küll pidevalt keegi mängib minu südamega?
Ma armastasin teda, olgu Jumal mulle tunnistajaks, ja tema vaid pettis mind, aga see polnud mitte teps just esimene kord.

* * *

Mulle tuleb üks lugu meelde, millega seovad mind sarnased tunded ja petuskeem.
Paar aastat tagasi tutvusin ühe poisiga Haapsalust, smsisime ja helistasime vahelduva eduga mingi pool aastat, tema kuulutas minule juba suurt armastust, ja ka mina olin temasse väga kiindunud.
Siis, üle-eelmisel suvel tuli ta Tartusse, saime seal kokku ja kutsusin teda endale külla, kuhu ka bussiga sõitsime. Juba bussi peal pani mind imestama tema äraolev pilk - kas armastajapaar ei peaks ikka teineteise poole vaatama, mitte kõigi mööduvate, vähegi kenamate meessoo esindajate peale?
OK, jõudsime kohale, kõik oli väga kena, lõpuks tahtis ta hirmsasti kellelegi helistada, kuna tal aga aku tühi oli, laenasin siis oma telefoni. Ta käis väljas helistamas, tuli tagasi ja ütles, et peab tööasjus kohe ära minema, lubas veel sama õhtu tagasi tulla.

Ülejärgmisel päeval sain talt sõnumi, milles teatas, et "Sorry man, You'r and mine relationship, it's over" ning et tal oli kogu aeg keegi teine, mina olin vaid varuvariant ja nüüd ta sõidab temaga Kanaaridele.
. . .
Paar kuud hiljem üritas ta vist omast arust leppida, aga ma vastasin, et tapan ta, kui teda näen, ja seda lubadust pean ma siiamaani meeles.

* * *

Tegelikult pole mul sõnu. Sõnu kirjeldamaks piisavalt hästi selle maailma hullust, milles ma olen sunnitud elama.
Sõnu kirjeldamaks oma tundeid peale niisugust läbielamist niisuguse poisiga.
Sõnu kirjeldamaks oma kurbust.
Sõnu kirjeldamaks oma janu armastuse järele.

Mis on armastus?
Kus on armastus?
Kus on armastuse koht?

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ei ole kiivas,
ei kelgi,
ei hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga tõe üle ta rõõmustab kaasa.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.

Armastus võib sind üles tõsta,
armastus võib sind alla tuua.
Armastus võib sind õnnelikuks teha,
armastus võib sind nutma panna.

Kas sa ei taha kedagi, keda armastada?
Kas sa ei vaja kedagi, keda armastada?
Kas sa ei otsi kedagi, keda armastada?
Sa pead leidma kellegi, keda armastada...

Oo Romeo, Romeo, miks on su nimi Romeo..?

Kui Jumal on armastus, siis armastus on jumalik.

Armastus ei ole iiales patt, küll aga selle puudumine...

Kõik, mida sa vajad, on armastus.

Kes on armastanud, see on elanud.
Kes ei ole armastanud, see ei ole elanud.

Selleks, et armuda, on vaja ilu.
Selleks, et armastama hakata, on vaja aega.
Selleks, et armastada, on vaja hellust.

Igal armastusel on allikas.

Iga tõeline armastus vajab vastuarmastust.
Iga tõelise inimese hing igatseb armastuse järele nagu vee ja õhu järele.
Kord selle leidnud, pöörab see ta segamini nagu tuulispask, lõikab südamesse nagu kahe teraga mõõk.

Armastust ei saa sundida - seda teab igaüks, kes on kordki proovinud saada vastuarmastust.

Armastuses on kõik lubatud - kuna armunu ei anna endale aru, mida ta teeb. Kogu energia kulub oma armastuse objekti tähelepanu saamiseks.
Kui tähelepanu ei tule, saab armastaja haiget.
Kui tähelepanu tuleb, armastus kasvab, nagu ka tagasilöökide mõju...

Armastuses on võlu,
armastuses on valu.
Ah, miks on seda valu nii tihti rohkem kui võlu..?

Armastus on igatsus, igatsus, mis on nii kustumatu, nii suur, nii mõõtmatu, et see varjutab isegi igaviku.

Kui paljud teist on tõeliselt armastanud?

Armastus on igavene.
Aga ainult kahepoolne armastus.

21:14 28.05.2005

Oo mehed, mehed, miks on teie sugu kauneim maailma peal?
Miks armun ma nii kergesti ilusasse poissi, kuigi on ette teada, et tagajärjeks on pettumus, pimedus ja hingelöödud haav...

Kuid mis saan ma teha, kui ta vaatab mulle oma siniste silmadega nii kelmikalt silma ja tema naeratus on võimsam kui päikesepaiste..?

See paneb lausa karjuma, kas pole?

Ei, ma ei räägi siinkohal mõnest järjekordsest messengerituttavast - mitte sellest, kes elab koos lesbiga ja kelle eluunistuseks on maja, kaks meest, kaks naist ja kari lapsi! (Seda vist nimetataksegi kommuuniks?)
Mingu ja pangu oma lesbist naist edasi, ei ole mul teda vaja.
Ma ei suhtleks sellisega isegi siis, kui tema RATE pilt oleks lihtsalt 5+ (mida ta ka tõesti on). Sest no andke andeks, minu unistused on siiski väheke teist laadi...

Ma ei mõtle ka seda noormeest, kes paneb elus esimest korda kuulutuse (nii ta vähemalt ütles), millele ma ainukesena vastan (nii ta vähemalt ütles?), ning kes peale väikest vestlust ja peatset kohtumislubadust igaveseks offline kaob...

Ega seda noormeest, kes messengeri kaudu pilti näha küsib ja peale seda, selle asemel, et, nagu lubatud, ka oma pilti näidata, hoopis taas halli olematusesse haihtub..(?)

Ning mitte sedagi süütut noormeest, kes ühel päeval vannub, kui väga ta mind armastab (kuigi on järjekindlalt keeldunud minuga kohtumast), ja on pahane, kui tahan korraks eemale minna, ja järgmisel päeval ei taha mind tundagi..!

Muidugi ka mitte seda poissi, kes esimese asjana mult teatud kehaosade mõõtmeid soovib teada saada, ning minu keeldumise peale kähku minekut teeb..

Kindlasti mitte härrasmeest(?) kurikuulsast hoti jututoast, kes iga viimane kui kord tervitab mind ilkumisega "Ah see tuli meile armastusest rääkima"...

Ning ammugi mitte ülituntud härra huvigruppide ülemjuhatajat, kes käib seal samas jututoas endale armukesi noolimas (nagu ta mulle kord kelkides ütles) ja pärast kiidab, et oskab armastada vaid raha..!

Ei, minu väljavalitud on alati paremad.
Võiks lausa öelda: "Sest kui te ei ole palju paremad kui need, siis te ei saa minu väljavalituks.."
Aga teatud tegelased muidugi kasutaksid seda mõnuga minu vastu ära.

Minu südamesse suutis tungida vaid lihtne poiss, kelle nägugi ehk mõne arvates just modelli vääriline poleks, kuid kelle siirus ja lihtsus ja nii soe silmavaade ajasid mul lihtsalt pea segi.

Oli siis minu süü, et ta oli mitte järjekordne internetituttav, kelledest niikuinii kunagi asja ei saa, vaid mu töökaaslane ülikuulsas restoranis?
Ei noh, eks neid kenasid poisse ole seal ka varem töötanud, kuid alati on nad peale minu esimest-teist sõbralikku žšesti kiiremas korras jalga lasknud.. kust võisin mina arvata, et ka seekord nii läheb? . . .

Kuid.. What can I do, I feel so blue...

You know, tihti on mul tunne, et mingisugune jõud töötab minu vastu. Nimetagem seda siis saatanaks või millekski muuks, aga sellist ebaõnne ei saa lihtsalt seletada juhuste ja muude loomulike nähtustega.

Miks saan ma varem või hiljem haiget iga kord, kui tunnen õnne?
Üks kommentaator kirjutas mulle hiljuti minu väidetavatest eksisammudest õnne otsimisel ja kirjutas koguni viiest punktist koosneva retsepti.
Nagu ma talle ka vastasin, ei ole ma enda teada ühegi punkti vastu eksinud, ent miskipärast õnn väldib mind.

Teate, ma mõtlesin enda jaoks hiljuti selgeks armastuse valemi.

Selleks, et armuda, on vaja ilu.

Selleks, et armastama hakata, on vaja aega.

Selleks, et armastada, on vaja hellust.

See tähendab, et neid asju on siis vaja vastaspoolelt. Sest armastuse jaoks, nagu mina seda mõtlen, on vaja kahte inimest. Kahte inimest, kes teineteisele meeldivad. Kahte teineteisest hoolivat inimest.
Ent selline kooslus tundub olevat haruldane kombinatsioon juhusest ja õnnest.
Juhusest, millele ei saa loota.
Õnnest, mida mul ei ole.

23:28 12.03.2005

Mind paneb tõsiselt imestama enda suutmatus leida endale sobivat partnerit sobivate kandidaatide hulgast. Niisamuti paneb mind tõsiselt imestama enda suutlikkus leida endale hulganisti kavalere ebasobivate kandidaatide hulgast (kusjuures rohkem kui üks on alati rohkem kui tegelikult vaja ja seega hulk).

Või keda liigitada n.ö. sobivate kandidaatide hulka? Kas üllatavalt edukalt kasvatamata jäetud noormehi, kes mind tööjuures nähes täiest kõrist mu nime röökima pistavad ja austusest mu vastu kõik oma söömise produktid laua peale näha jätavad?

Või peaksin nende hulka liigitama noormehe, kes minuga Vikerkaarevärvilises jututoas lobisema hakkab - seejuures enda pilti näitamast keeldub ja samas ära ehmatab, kui ma selle virtuaalsest kübermaailmast siiski üles suudan leida - ja siis kohtama kutsub ning otse iseenesest mõistetavalt sinna tulemata jätab ning pärast minust midagi teada ei taha?

Võib-olla peaksin ma sinna liigitama noormehe, kes mind halvustamata ja puhtast südamest vanaks pedeks kutsub (mis seal pattu salata), märkamata kahjuks enda samaväärset staatust või siis noormeest, kes minu käest läbi messengeri kolm korda vene keeles veebikaamera olemasolu uurib ja selle puudumisel kähku minekut teeb? Aga äkki vanemat härrasmeest ratastoolist, kes küsib minu käest, kas ma tuleksin talle vahetevahel suhu andma, kui ma oleksin ta naaber..? Või ehk noormeest, kes peale pooltteist aastat minuga ühendust võtab ja kohtuda tahab ja loomulikult eelnevalt järgmiseks (pooleteiseks?) aastaks ära kaob.. Või tundmatut stripparit tundmatust (Eesti?)maa nurgast, kes ikka sellesama toreda programmikese vahendusel oma ejakulatsiooni demonstreerib ja seejärel halli olematusesse kaob..? Mis jamps!
Aga see on ju reaalsus, Virtuaalne reaalsus, ja siin on ju kõik lubatud.. kas pole siis?

Send me an e-mail what says "I love you"...

Ma tahaksin liigitada nende hulka ühe poisi (no mis sest, et 20, aga süütuse kaotamiseni võib ju ikka poisiks nimetada..), kes on tõepoolest nii imeilus, kui üldse olla annab. Mitte, et ma poleks enne ilusaid poisse näinud, uskuge mind, olen küll ja mitte vähe, aga nii tõesti, kui ma elan, kuulub talle auga koht kõige silmapaistvamate seas. Ma vestlesin temaga umbes kolm tundi meie mõlema uneajast, ja sellest piisas, et veenduda, kui puhas ja süütu on tema iseloom. Nii süütu, et endalgi hakkas imelik, kui mõnest küsimusest tahtmatult kahemõtteliselt aru sain. Nii süütu, et polnud isegi midagi kuulnud meie "kõigi aegade suurimast lauljast" S. Arnold Oksmaast... Tõtt öelda - nii süütu, et ta väitis end mind mitte väärivat ja kogu seda värki väga kartvat ja lõpuks läks ära magama, kui oli mult välja luninud lubaduse, et ma temast kindlasti essee kirjutan.

Kindlasti ta ei väärinuks mingit esseed. Ja kindlasti ammugi mitte kõik need teised, keda ma siin maininud olen ja kes mind nüüd maapõhja neavad, ja kõik need lugematud, keda ma isegi mainimisväärseks ei pidanud...

Love is much more simpler when you'r young...

20:51 25.11.2004

Mida küll peaksin ma rääkima sellest kurvast ja nõmedast näitemängust nimega Elu? Armunute tunded kord paisuvad, kord jahtuvad ja mida tehti eile, seda tehakse ka täna ja homme - ei ole midagi uut siin päikese all.

Mulle väga meeldib külastada kurikuulsat internetiportaali aadressiga www.gay.pri.ee nimega Sven Vaher Gay Web, mis on kahjuks kõvasti populaarsem kui minu enda väike ja tagasihoidlik kodukas. Milline hindamatu varaait see küll on! Mustad ja valged, suured, keskmised ja väikesed, karvased ja siledad, rohesilmsed ja pruunisilmsed, kõige lollimast blondiinist kõige kurikavalama brünetini, kõik on esindatud selles pillerkaaris.

"Olen 19 ja vajan kiiresti raha..."
"300.- öö. 05xxxxxxx"
"Võtan suhu kuni 25.a poistel. Hakatuseks võiksime koos pornot vaadata."
"Tahan panna ja saada.."
"Üks suur karvane riist otsib seltsilist täna ööseks..."
"Otsin sponsorit."

Ei, MINA niisugustele kuulutustele ei vasta. See oli hoopis ilusama tekstiga kuulutus, mille õnge mina seekord läksin. Tõele au andes - olen selle kahjuks unustanud.

don´t talk just kiss...Have you ever needed something so bad -you can't sleep at night

Ja see oli ta nimi. Messengeris loomulikult. Juba sellesse võib armuda...

..ja mina armusin.

* * *

Olin parajasti oma arvutigurust sõbra juures, kui ta kuulutusele vastasin. Saatsin ka oma msn-i aadressi ja viie minuti pärast olime otseühenduses.
Tal oli nii tagasihoidlik jutt..
Nagu ma teada sain, oli tal oma tüdruk. Siiski, kuna mul polnud midagi kaotada, kutsusin teda külla. Kokkulepitud päeval ta ei tulnud. Muudkui saatis sms-e ja kurtis, et ei saa end lõhki rebida...

Järgmisel nädalal siiski rebis ja tuli.
Iga kord tundub mulle, et uus poiss on parem kui kõik eelmised, aga seekord oli seda tunnet lausa topelt. Ja ka tema oli rahul - nii ta vähemalt ütles.
Ja siis ta tuli veelkord. Suudeldes mind veel enne, kui uksest sissegi sai.
Kui see ei ole õnn, mis siis veel on?

Ja siis ta lubas jälle tulla. Ja jälle. Ja jälle. Ma ei saa siiamaani jätta imestamata, miks inimene ei saa tulla laupäeval, kui ta pidi tulema neljapäeval, kui ta lubas tulla teisipäeval.
Siis ma sain temaga kokku msn-is. Ja ma ei tahtnudki enam kuulata kõike tema juttu, sest ka see, mida lugesin, tegi haiget. Väga-väga haiget. Ta ütles, et on veel nii noor ja tahab veel kõike proovida. Kui ma küsisin, et kas see tähendab otsesõnu, et ta tahab veel palju poisse järgi proovida, pidi ta minuga puhtalt nõustuma.

* * *

Selline (hetero?) poiste ära võrgutamine on üldse viimasel ajal minu hobiks saanud. Enne seda väikest vahejuhtumit, mis hävitas kõigest paar miljonit taastumatut närvirakku, tutvusin ühe teise poisiga.
Ei, ärge kartke, ei midagi hirmsat, ma ei saanudki temaga kokku. Kuigi tema pilt rate.ee-s on 5+.
Kõigepealt ta kirjutas, et tal on tüdruk ja tema tahab minust vaid sõpra.
Siis ta kirjutas oma fantaasiatest, mida ta minuga teeks.
Siis, kui ma küsisin, et mis plaanid tal siis minu suhtes õige on, ütles ta, et tal saab poole aasta pärast oma tüdrukuga juba aasta aega käidud ja mina tema ellu ei sobi.

* * *

Moraal... Ah, mis moraal!
Kui kirjutan, et ärge usaldage alla 19 aastaseid noormehi mite mingi hinna eest, on see ülekohtune nende üksikute suhtes, kes seda ehk väärivad.
Kui kirjutan, et hetero poisse ei tasu ära võrgutada, ei aita see ehk nende juhtumite vastu, kui nemad sind ära võrgutavad.

It's still the same old story, a fight for love and glory, a case of do or die.. The world will always welcome lovers, as time goes by...